Kölni ahistamisdraama õppetunnid

Erkki Bahovski
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Põhjarannik
Foto: Põhjarannik

Aastavahetusel Kölnis ahistamise üle elanud naiste juhtum on toonud rändekriisi temaatika taas rambivalgusse. Või õigemini peaks ütlema − on toonud veelgi tugevamalt rambivalgusse, sest teema pole õieti ära kukkunudki.

Ma olen ka Kölnis käinud. Ammu ehk Euroopa Liidu tippkohtumisel 1999. aastal. Siis oli Köln nagu rindelinn − üle Saksamaa oli kokku aetud 12 000 politseinikku ning kesklinnas võis igal sammul kohata tõkkeid ja piiranguid. Meenutagem, et see oli veel siis, kui Euroopa Liidus oli 15 liikmesriiki. Mis juhtunuks, kui kohal oleks olnud praegused 28 liikmesriiki? Igal juhul poleks kellelgi toona tulnud isegi pähe mõtet ahistamisest, sest potentsiaalne pahategija oleks kohe trellide taha maandunud. Saksa kord selle sõna parimas tähenduses.

Nüüdseks on siis olud muutunud ja praeguseks on Saksa politsei saanud teated rohkem kui 500 ahistamisjuhtumi kohta, milles Kölni naised süüdistavad peamiselt Põhja-Aafrika päritolu mehi. Ehk sisserändajaid. Asi ei piirdunud paraku üksnes Kölniga − samasuguseid rünnakuid on täheldatud veel Rootsis, Soomes ja Šveitsis. Tegemist on niisiis üleeuroopalise nähtusega ja kurvastusega võib eeldada, et ahistamisjuhtumid ei jää ilmselt viimaseks.

Mis täpselt juhtus, on esialgu vara öelda. Las Saksa politsei uurib asja, igasuguseid loosungeid ja silte on vara kleepida. Rändepoliitikaga on asi loomulikult seotud, kuid kellel ja kui palju lasub juhtunus süüd, see on küll lahtine. Loomulikult tuleb karistada ahistajaid, kuid samas tuleb ka küsida, miks Saksa politsei ohuanalüüs nii palju pettis, et naised sattusid meeste vägivalla ohvriks. Süü veeretamine naistele enestele on absurdne ja kurb. Ohver ei ole kuriteos süüdi.

Ent Kölni juhtumis peitub suurem vastuolu. Nimelt põrkuvad ahistamisdraamas Euroopa sallivus- ja naiste võrdsuse ideoloogia. Mitmekultuurilisuse ja immigratsioonivastased on Euroopa Liitu ning selle liikmesriike juba kaua kritiseerinud selle pärast, et asju ei nimetata õigete nimedega ja põgenike suhtes midagi ette ei võeta.

Euroopa on ajaloolistel põhjustel soovinud vältida sildistamist, teistsuguste inimeste halvustamist, see on aga mitmel juhul viinud põgenikega seotud probleemide ignoreerimiseni. See omakorda on andnud ainest peavooluparteisid kritiseerida poliitmaastiku äärealasid esindavatele liikumistele. Ka praegu on Saksamaal kõlanud üleskutsed ja manitsused mitte lasta immigratsioonivastastel Kölni juhtumit enda huvides ära kasutada.

Ent sama tugevalt, kui on sallivuse ideoloogia juurdunud eurooplaste teadvusse, on seda ka võrdse ühiskonna idee. Üks osa sellest on, et mehed ja naised on võrdsed ning et naistevastastel kuritegudel on seega eriline tähendus. Tahab ju tänapäeva Euroopa öelda lahti macho-kultuurist, mis äärmusteni laskudes võib kalduda militarismi ja sealt edasi on vaid samm sõjani. Naiste õigused, mis esindavad Euroopa pehmeid väärtusi, on suure tähelepanu all. Siia kuuluvad soolise palgalõhe, aga ka näiteks perevägivalla küsimused.

Lisatagu veel kurb ajalooline meeldetuletus. Kölnist mitte väga kaugel asub Bonn, mis oli külma sõja ajal Lääne-Saksa Liitvabariigi pealinn. Ja Bonnis asub ajaloomuuseum, kus igasuguse valehäbita on räägitud ka kahest miljonist saksa naisest, kes sattusid punaarmeelaste vägistamise ohvriks 1945. aastal. Poleks imestada, kui aastavahetuse Köln taaskäivitas saksa naiste seas teise maailmasõjaga seotud ajaloolised hirmud.

Aga macho-kultuur on levinud Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Naise seisund nendes ühiskondades on karjuvalt erinev Euroopa omast. Euroopa ja lääs laiemalt on pidanud araabia riikidele ka loenguid naiste õigustest, kuid enamasti on need jäänud vaid loenguteks. Pole ka üheselt selge, kas kõik araabia naised soovivad elada Euroopa kombel, sestap ei saa araabia macho´likkust mõõta üksnes lääne vaatevinklist.

Probleemid tekivad siis, kui need kaks maailma kokku puutuvad. Moslemitest sisserändajad ei taju viibimist võõras kultuuriruumis. Seni olid nad saanud suhteliselt vabalt talitada, kuid Kölni ahistamisjuhtumis ületasid nad mõningase piiri, minnes risti vastu Euroopa alusväärtustega. Ka Euroopa meestel olnuks õigus küsida, miks pigistatakse moslemite puhul silm kinni, aga kõikide ülejäänute puhul jälgitakse kiivalt − õigusega muidugi −, et naiste positsioon ühiskonnas oleks võrdne meestega. Ka Ida-Euroopa on kuulanud loenguid, kuidas siinne ühiskond ei taga naistele piisavalt õigusi.

Tundub siiski, et seekord silma kinni ei pigistata. Saksamaa kantsler Angela Merkel on pidanud võimalikuks, et ahistamises süüdi jäänud saadetakse riigist välja. Kui osutub tõeks Saksa justiitsministri Heiko Maasi avaldus, mille järgi olid rünnakud planeeritud, võivad karistused tulla veelgi suuremad.

Kui Saksamaa suudab välja selgitada süüdlased ja neid ka karistada, on lootust, et pahategusid planeerivad sisserändajad on saanud selge sõnumi. Sest tulles tagasi artikli algusesse − jutt ei käi ju ainult Kölnist. Jutt on tegelikult sellest, et moslemitest mehed vaatavad tihtipeale naistele kui omandile. See peab lõppema. Kuid samas, andes endale aru, et ma ei ole nüüd väga populaarne, ei saa üldistada. Kõik Euroopa moslemid ei pea naisi omandiks ega ahista neid.

2015. aasta algas veresaunaga Pariisis Charlie Hebdo toimetuses. 2016. aasta algas massilise naiste ahistamisega Kölnis. Prantsusmaa on 2015. aastaga palju muutunud ja ilmselt muutub ka Saksamaa. Missuguses suunas, see on raske küsimus, sest seni oleme näinud nii migratsioonivastaste kui ka -toetajate meeleavaldusi. Kuid ülima tõenäosusega karmistub rändepoliitika nii Saksamaal kui ka ülejäänud Euroopas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles