/nginx/o/2016/01/19/11996533t1h7f44.jpg)
Puudega inimese elu kunstlikult keerulisemaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/19/11996533t1h7f44.jpg)
Eestis on üsna palju puudega inimesi. Nii lapsi kui ka vanemaid inimesi. Miks lapsi? See on küsimus pigem oma ala spetsialistidele. Aga põhjust, miks on keskealiste ning vanemate inimeste hulgas palju puudega inimesi, võib vahest ehk mittespetsialistki aimata.
Pensioniiga võib ju kruvida kui tahes kõrgele, kuid suur osa inimesi ei pea kõrgenevatele nõuetele lihtsalt vastu ja läheb märksa varem liimist lahti. Inimene pole masin. Ja kui ta on oma tervise hoidmise ja ravimise arvelt aastakümneid kokku hoidnud, siis seda enam.
Töönarkomaania on meil levinud. On aastaid mõõdutundetult tööd rabatud, et vaid hinges püsida ja kõike vajalikku muretseda. Või seda, mida vajalikuks peetakse. On pidevad pinged ning stress. Eks see kõik annab vananedes ükskord tunda. On tehtud tublisti ületunde, on agaralt töötatud puhkepäevadel ning ka puhkuse ajal. Ikka selleks, et ots otsaga kokku tulla, et paremini elada.
Samuti pole haigestumise korral arsti poole pöördutud ega haiguselehte võetud. On põetud ikka püstijalu ja tööl käies, sest muidu tabab kodust eelarvet oluline rahaline tagasilöök. Kolm päeva tuleb põdeda tasuta, pärast saab haigustoetust vaid 70 protsendi ulatuses keskmisest sissetulekust. Pluss väljaminekud ravimite, protseduuride ja muu sellise näol.
Peale selle peab mõtlema, mis saab haiguslehe ajal kuhjuvast tegemata tööst ning mida arvab sellest tööandja. Sageli põdedes võib sedasi lõpuks isegi hundipassi saada. Tean omast käest. Ja kui arstil käiaksegi, siis jäetakse nii mõnigi kord need kõige kallimad rohud välja ostmata.
Korralik puhkus ja sanatooriumid? Nende viimaste takside ja hindade määramisel lähtutakse pigem soome turistide priskest rahakotist, mitte meie oma miinimumpalgaliste võimalustest. Sanatooriume saavad vaid vähesed endale lubada.
Aga ega oma tervise arvelt lõputult koonerdada kah ei saa − lõpuks tuleb ikkagi tagasilöök. Tihti on see julm ning varasema rabamise eest tuleb maksta kõrge protsendiga lõivu. Sageli lõppeb see lausa invaliidistumisega.
Puudega inimeste abistamiseks ja nende toimetuleku hõlbustamiseks on välja mõeldud mitmesuguseid abivahendeid. Ratastoolid ja kõndimise tugiraamid, Spetsiaalsed reguleeritavad voodid. Spetsiaalsed duši-, vanni- ja WC-istmed, mitmesugused käetoed, hoolduse ja taastusravi vahendid ja palju-palju muudki, mida ei oska esimese hooga üles lugedagi.
Sellised vahendid on küll üsnagi kallid, kuid neid võib osaühingust ITAK ka soodushindadega laenutada. Sel puhul maksab suurema osa kinni riik, abivajajale endale jääb vaid väike osa kuludest. Muidugi ei saa sellistel soodustingimustel neid mitte igaüks, vaid ainult isik, kellele see on hädavajalik. Kuid selline vajadus tahab tõendamist. Vajalik on kas puudeaste, töövõimetusprotsent või kõrgest east tingitud haigused.
ITAKile tuleb esitada arstitõend ja isikliku abivahendi sooduskaart. Tõendi väljastas perearst, kaardi sai varem kohalikust omavalitsusest sotsiaaltöö spetsialistilt. Lihtne ja loogiline süsteem. Käesolevast aastast toimus aga kaardi saamises suur muudatus. Seda ei väljasta enam mitte kohalik valla- või linnavalitsus, vaid selle järele tuleb edaspidi minna kohalikku sotsiaalkindlustusametisse.
Tsentraliseeritus! Suures linnas elavale invaliidile ei muutu sellise ümberkorraldusega just kuigi palju, kuid väikelinnas, maa-asulas või külas on muudatused märgatavad. Ja just selle poole, mis ei tee puudega inimese elu lihtsamaks, vaid hoopis keerulisemaks.
Ida-Virumaal on sotsiaalkindlustusameti klienditeenindus vaid Jõhvis, Kohtla-Järvel ning Narvas. Seega tuleb näiteks uut kaarti taotleval invaliidil Sondast, Aserist, Soonurmest, Tudulinnast, Lohusuust, Iisakust, Alajõelt, Vasknarvast või mis tahes muust maakonna kaugemast nurgast edaspidi üsna pikk ja kulukas teekond ette võtta. Ja kui inimene on veel liikumispuudega. Ning ka ühistransport on maakohas just niisugune nagu ta on − poolenisti välja surnud.
Nii et uus reform ei too mitte lihtsust, vaid pigem lisab uusi probleeme. Vähemasti ääremaade elanikele.
Omaaegse Venemaa peaministri Viktor Tšernomõrdini kuulsate väljaütlemise hulka kuulus ka lause, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati. Tundub, et ka meie uuendused kipuvad nii mõnigi kord samasugust rada käima.