Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/20/11996539t1h3c5f.jpg)
/nginx/o/2016/01/20/11996539t1h3c5f.jpg)
Haldusreformi vajadus on praegu taas kord teravalt päevakorras. Kui varem oli kombeks seda kuidagi edasi lükata ja loota, et asi laheneb iseenesest, siis nüüd on jõutud olukorda, kus samamoodi jätkata ei ole võimalik. Põhjus on selleks üks: riigil ei ole lihtsalt enam kusagilt raha võtta.
Kõigil on hästi meeles, kui hädavaevu saadi kokku käesoleva aasta eelarve, kuidas tõsteti makse ja aktsiise. Kui varem sai üha uued ja uued riiklikud ülesanded veeretada omavalitsuse õlgadele, selleks sisuliselt raha andmata, siis nüüdseks on see võimalus ammendumas. Eriti keerulises olukorras on väiksemad linnad-vallad, mille elanike arv on vähenenud.
Rahvastiku kahanemine on omavalitsused asetanud olukorda, kus nende tulubaas on oluliselt vähenenud ning see mõjutab nende võimet pakkuda kõiksugu avalikke teenuseid. Omavalitsuste suuremad kuluartiklid kuuluvad sotsiaal- ja haridusvaldkonda. Kui sotsiaalsfääris on enamik toetusi otse riigieelarve kaudu rahastatavad ja personaalsed ning elanike arvu muutus mõjutab omavalitsust suhteliselt vähe, siis haridusvaldkonnas on kulude iseloom teistsugune. Omavalitsus peab finantseerima koolivõrku, maksma õpetajate palga ja ülal pidama koolimaja. Need kulud aga suuremalt jaolt ei sõltu sellest, kas kooli keskmise klassi suurus on 15 või 25 inimest.
Seetõttu tähendabki praegune haldusreform sisuliselt koolivõrgu optimeerimist, teisisõnu väikese õpilaste arvuga koolide sulgemist. Ühelt poolt on olukord paratamatu, sest majanduslikult pole tõepoolest mõtet üleval pidada kooli, kus põhikooli-gümnaasiumihariduse maksumus on võrreldav arsti- või piloodikoolituse maksumusega. Samas peab tunnistama, et see toob kaasa maaelu veelgi kiirema hääbumise. Kui lapsevanem teab, et valla kool uksed sulgeb, on ta juba ette pandud olukorda, kus suuremasse keskusesse kolimisele alternatiiv lihtsalt puudub.
Suuremad omavalitsused vaatavad aga pingsalt, mida toob kaasa finantseerimisskeemi muutus. Teada on vaid riigi poliitika põhiseisukoht, et omavalitsuste ja riigieelarve vahekorra muutmist ei kavandata. See tähendab, et riik sisuliselt raha juurde ei anna. Praegu on elujõulised vaid suuremad omavalitsused ning haldusreformi eelnõus on otse öeldud, et osa omavalitsusi raha kaotab. Seega, kuna vaesematelt veelgi raha ära võtta lihtsalt enam ei ole võimalik, jäävad järele vaid suured omavalitsused.
Välja on mõeldud ka ümberjaotamise valem, mis koosneb kolmest peamisest komponendist: üksikisiku "liigse" tulumaksu äravõtmisest, kohaliku maksu kehtestamise võimalusest ning töökohast lähtuva tulumaksuosa ümberjaotamisest. Haldusreformi eelnõuga on kehtestatud valem, millega on seatud omavalitsuse "üleliigsete" tulude piir. Selleks piiriks on 110% Eesti keskmisest brutopalgast.
Statistikaameti andmetel on 2015. aasta kolmanda kvartali Eesti keskmine palk 1045 eurot. Seega algab üleliigse tulumaksu piir 1150 eurost. Pilk statistikale näitab, et Tallinna keskmine palk oli samal perioodil 1190 eurot.
Riik pakub omavalitsustele võimaluse kehtestada turismimaks. Turismi mõttes atraktiivsed ja seega maksu mõttes aktuaalsed on seejuures Eestis vaid umbes kümmekond omavalitsust. Neile antakse nüüd võimalus teha ära must töö, mis valitsuskoalitsioonil majutusteenuse käibemaksu tõstmisega osaliselt ebaõnnestus.
Edaspidi saab riik näiteks Tallinnale alati öelda, et kui te ei ole rahul ümberjaotamise valemitega, on teil võimalus kehtestada turismimaks. Sellega antakse omavalitsusele võimalus koguda lisaraha. Kuid olen rohkem kui veendunud, et valitsuskoalitsioon hakkab omavalitsust turismimaksu kehtestamise korral süüdistama riigi üldise turismiatraktiivsuse kahandamises ja majutusettevõtete suretamises.
Töökohtadega seotud tulumaksuosa ümberjaotamise mehhanism on praegu veel selgusetu. Vastuseid küsimustele, kas töökoht määratakse lähtuvalt tööandja registreeritud asukohast, füüsilisest töö asukohast või mõnest muust kriteeriumist, on kavatsustest välja lugeda võimatu.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kõrvuti objektiivsete vajadustega määrata mõistlik omavalitsuste suurus on praegune eelnõu täis Tallinnale ärategemise momente ning sisuliselt ettevalmistus kohalikeks omavalitsuste valimisteks.