"Õppige matemaatikat, see on tulevik!"

Toomas Hendrik Ilvese hinnangul on kõikjal Eestis probleemiks, kuidas saada hakkama olukorraga, kus vana majandus hääbub ja uus tuleb peale. Foto: Ilja Smirnov

Tänavu sügisel Eesti Vabariigi presidendi ametist lahkuv Toomas Hendrik Ilves ütles eelmisel nädalal Kadriorus Eesti maakonnalehtede peatoimetajate küsimustele vastates muu hulgas, et Eesti vajaks järgmisteks arengusammudeks rohkem sellist sisemist põlemist, mis pani tegutsema 1990. aastatel ja sajandivahetusel.  

Kuivõrd tugevasti võib Venemaa majanduse allakäik Eestit mõjutada? Kas peaksime arvestama võimalusega, et idanaabri poolt võib hakata tulema siia majanduspõgenikke?

Vene majandust on tabanud neile kehtestatud sanktsioonide ja nafta hinna languse koosmõju. See on seal oluliselt tõstnud inflatsiooni. Rubla väärtus langeb.

Kas sealt hakkab nüüd meile majanduspõgenikke tulema, on raske öelda. Balti riikidesse on hakanud tulema pigem rohkem Venemaa liberaale, kuna siin saab suhteliselt kergelt vene keelega hakkama. Need ei ole rikkurid, kes ostavad mitmesaja miljoni eest villasid Londonis, vaid pigem professorid või keskkonnaaktivistid. Neist nooremad saavad siin panna oma lapsed vene kooli. Elu on nendele küll kallim kui Venemaal, kuid mitte nii suure vahega.

Kõige rohkem oleme kannatanud selle pärast, et  Venemaa vastusanktsioonid on viinud kogu Euroopas piima hinna langusesse. Kuid Venemaa on meie kaubavahetuses  viiendal kohal, see ei ole majanduse seisukohast meile kõige olulisem riik.

Ärisuhete jahenemise tõttu on kannatanud Eesti piiriäärsed alad ja eelkõige Ida-Virumaa. Siia tuleb vähem Vene turiste, logistikafirmade käibed vähenevad. Et samal ajal on langenud ka nafta hind, siis ongi Ida-Virumaa silmitsi  suurte  koondamislainete ja tööpuuduse kasvuga. Kas riigi poolt on vaja rakendada olukorra leevendamiseks mingeid erimeetmeid?

Nafta hinna dramaatiline langus on mitme teguri tulemus, mis ei sõltu üldse Venemaast. On võetud kasutusele uued tehnoloogiad, on ületootmist, Iraan on nüüd sanktsioonivaba ja naftat tuleb turule veelgi rohkem.

Sellest tuleneb ka VKG praegune  probleem, millel ei ole Venemaaga mingit pistmist. Turistide arv on vähenenud seetõttu, et Venemaal ei ole inimestel raha. Loomulikult, kui rubla kurss euro suhtes on peaaegu kolm korda vähenenud, siis nendele inimestele, kes varem sõitsid nädalavahetuseks Ida-Virumaale spaasse, käib see nüüd üle jõu.

Ida-Virumaal on praeguses olukorras vaja eelkõige leevendada inimeste sotsiaalseid probleeme, mis on tekkinud töö kaotamisega. Aga kui nüüd hakata doteerima ühte piirkonda, siis ma ei tea, kuidas ülejäänud piirkonnad selle peale vaataksid. Pealegi on küsimus, kuivõrd seaduslik selline tegevus oleks.

Küsimus pole niivõrd doteerimises, vaid selles, kuidas aitaks riik luua uusi töökohti nende asemele, mis praeguses olukorras kaovad.

Paratamatult peavad inimesed laiemalt õppima uusi oskusi ja selles peab tõesti riik aitama. See ei ole ainult Kirde-Eesti probleem. Üle Eesti on see probleem, et vana majandus hääbub ja uus majandus tuleb peale.

Sellepärast olen ma kümme aastat rääkinud: õppige matemaatikat, lapsed! See on tulevik! Sellest ma rääkisin kaks aastat tagasi ka vabariigi aastapäeva kõnes.

Kiireneva infotehnoloogia arengu käigus kahekordistub arvutite võimsus  iga poolteise aasta järel. Peame kohanema sellega, et üha rohkem asju muutub arvutipõhiseks.  See oli põhiteema ka Davosis [maailma võimu- ja ärieliidi iga-aastane kohtumine jaanuaris, kus osales ka president Ilves]. On selge, et kaovad need töökohad, kus masin suudab teha asju inimesest kiiremini ja paremini. On vaja ümber õppida ja matemaatikat tuleks õppida veelgi rohkem kui seni.

Eesti on selles mõttes heas olukorras, et oleme PISA testide põhjal koos Soomega esikümnes ainsad mitte-Aasia riigid. Väga paljud riigid, mis varem olid väga tugevad, ei ole enam seda, sest nende haridussüsteem on läinud nii lõdvaks ja lapsed ei õpi matemaatikat.

USAs on koolilaste teadmised loodusteadustes ja matemaatikas väga madalad, aga sinna tuleb väga palju immigrante. Juba 30 aastat tagasi olid 85 protsenti USA doktoritöödest loodusteadustes teinud inimesed, kes polnud USAs sündinud. Google'i on ju samuti loonud immigrant Sergei Brin. Need riigid, kuhu ei taheta eriti tulla,  ei saa andekate immigrantide peale loota, vaid peavad ise neid alasid tugevana hoidma.

Narvas on pingeid tekitanud ühistranspordiseaduse muudatus, mis nõuab sealsetelt taksojuhtidelt senisest märksa paremat riigikeeleoskust. Mitmed eri erakondade poliitikud on pidanud seda nõudmist Narvas põhjendamatuks ja nad püüavad riigikogus seda nõudmist muuta. Mida teie selles küsimuses arvate?

Ilmselt on ebamugav, kui lähed Narva ja ei saa taksojuhiga eesti keeles rääkida. Mitmed aastad tagasi, kui mul veel lubati ise autot juhtida, juhtus mul kord nii, et püüdsin midagi küsida politseinike käest ja nad ei suutnud vastata eesti keeles.  Politseis on see olukord nüüd vist muutunud.

Meil on üldine arusaam, et inimene peab olema võimeline asju ajama eesti keeles, mis on siin riigikeel. Kui inimene pole 25 aastat pärast taasiseseisvumise taastamist võtnud vaevaks eesti keelt minimaalsel tasemel ära õppida, siis kes peab olema see, kes kannatab...

Mis sellise olukorra põhjus on? Isegi suurem osa Narva volikogu liikmetest ei suuda eesti keeles suhelda. Mida siis veel Narva taksojuhilt nõuda?

Ärgu hakagu siis taksojuhiks. Miks minna tööle valdkonda, mis põhineb kliendi teenindamisel? See peaks olema erasektori probleem, miks nad võtavad selliseid inimesi tööle?

Probleem on selles, et Narvas ei leidu paraku 25 aastat pärast taasiseseisvumist piisavalt inimesi, kes valdaksid eesti keelt ja oleksid nõus taksot sõitma. 

[Laiutab käsi.]

Aasta tagasi toimunud  kärajatel, kus  oli põhiteemaks riigi haldamine, märkisite oma kõnes, et riigielu ümberkorraldusi ei peaks vaatama  kui kindla partituuri järgi dirigeeritud sümfooniat, vaid pigem kui improvisatsioonilist džässi. Kuidas olete riigireformi senise käiguga rahul?

Kui tahame kokku hoida, siis kõige parem viis seda teha on anda hagu juurde meie digiteerimisele. See on põhiline asi, millega saame teha riigi veelgi läbipaistvamaks. Selles valdkonnas on tegelikult  päris palju ära tehtud, eriti maksude puhul, näiteks Eesti ja Soome vahel.  Varem võisid nii mitmedki väita, et nad maksid oma maksud "seal", ükskõik, kus see "seal" ka poleks olnud.

Aga muudes küsimustes ütleksin ma, et areng on olnud mõnevõrra aeglane. Andrei Korobeinik kirjutas sellest ja paraku on tal väga paljudes küsimustes õigus. Selline sisemine põlemine, mis pani Eestit tegutsema 1990ndatel ja sajandivahetusel, on raugemas. Me rabelesime aastatel 1996-2001 Euroopa Liidu ja NATO suunas ning võeti vastu ka seadusi, mis inimestele võib-olla ei meeldinud, aga suured eesmärgid seisid ikka ees. Nüüd oleme natuke mugavamaks muutunud.

Miks nii on läinud? Hiljuti olid teil Kadriorus Eesti kolme valitsuserakonna juhid, kes ei näe ju sugugi pensionieelikutena välja. Kas teil oli nendega juttu sellest, et võiks riigi valitsemisele rohkem hoogu juurde anda?

Ma ütleksin pigem, et ei suudeta võib-olla alati eristada olulist ebaolulisest. Ma ei arva, et kõige põletavam küsimus Eesti arengu jaoks on see, keda saata meie poolt raamatupidajaks  Euroopasse Luksemburgi. See pole mitte kuidagi kõige põletavam küsimus.

Peate silmas Juhan Partsi küsimust?

Ma pean silmas seda ametikohta. Milleks meile see  nädalate või kuude kaupa kestev patiseis küsimuse pärast, keda me sinna saadame.

Teine laiem probleem  on arusaamine Euroopa solidaarsusest. Me elame Euroopas, oleme uhked, et oleme eurooplased. Me saame väga palju kasu Euroopa Liidust. Me saame enam-vähem rahulikult õhtul magama minna, teades, et meid ei taba Ukraina saatus, sest Venemaa  ei hakka NATOt ründama. See kõik on saavutus. Aga mida osa poliitikuid  praegu teeb? Nad ütlevad, et see kõik meid ei puuduta.

Me saame meeletult palju raha Euroopa Liidu käest, solidaarsusfondilt: meie teed, veepuhastusjaamad, koolid on korda saanud suuresti tänu teiste riikide maksumaksjatele. Kui aga Euroopal on meilt abi vaja, siis ütleme: me oleme suveräänne riik, me ei taha mingeid neegreid siia.

Juba on kuulda eri riikidelt, kes maksavad [Euroopa Liidu eelarvesse] kõige rohkem ja kus on kõige suuremad probleemid pagulastega, et kui selline on mõningate riikide arusaamine solidaarsusest, siis peaksid need riigid neile maksma. Jutt ei käi praegu Eestist. Eesti on endiselt heas kirjas, sest Eesti president erinevalt mõne teise riigi presidendist ei roni islamivastasel demonstratsioonil pulti.

Täiskasvanud riigid saavad aru, et ei saa niimoodi, et muudkui võta, võta ja võta, aga ise midagi ei anna.  Peab arvestama, et sellisel populistlikul poliitikal on  tagajärjed.

Millised on Eesti järgmise presidendi peamised väljakutsed?

Eesti Vabariigi presidendil on põhiseadusest tulenevalt kaks peamist ülesannet, millest mööda minna ei saa: Eesti riigikaitse kõrgema juhina julgeoleku tagamine ja välispoliitika. Kõikide muude asjadega võib tegelda enda seisukohtade järgi.

Arvestades, mis toimub meie ümber ja et me ei ole üksik saar, peaks kindlasti olema mininaalne kompetentsus nendes kahes valdkonnas.