Kodumaised majanduspõgenikud
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
10. veebruar 2016, 22:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kümned tuhanded inimesed, kes on Eesti eri maakondades jätnud maha oma kodud ja siirdunud tööd otsima pealinna või välismaale, on tegelikult majanduspõgenikud.
Kui kodukandis pannakse järjepanu kinni ettevõtteid ja asutusi, siis polegi väga palju muid valikuid kui pakkida elamine ja liikuda sinna, kus on lootust saada normaalseks äraelamiseks vajalikku tööd. Sellises sundseisus tuleb hüljata või siis heal juhul kahe võileiva raha eest ära anda ka oma kodu, mis omal ajal erastati pealinlastega võrdsetel alustel kollaste kaartide eest. Olgugi et selle korrashoidmisesse on panustatud aastakümnete jooksul suur osa teenitud palgarahast. Kui töö puhul oleks mõistlikke valikuid, siis ei põgeneks suurem osa inimestest ilmselt oma kodust kuhugi.
Praegu kaasneb selle kõigega doominoefekt: allesjäävatel ja kohalikele tarbijatele suunatud ettevõtetel läheb elu veelgi raskemaks. Kui kliendid kaovad, ei jää ühel päeval ka neil muud üle kui uksed kinni panna. Sama teed liiguvad riigiga seotud aina suurema efektiivsuse poole püüdlevad asutused. Postkontori pidamine ei tasu mõne üksiku külastaja pärast enam ära. Maakonnahaiglad piiravad eriarstide vastuvõtte, kuni lõpuks leitakse, et otstarbekam on ka nende töö koondada vaid regionaalhaiglatesse ja sõitku needki patsiendid, kes seni pole mõistnud veel kolida, sinna, kui midagi viga peaks olema. Kaugemal tööl käimine muutub ilma autota aina keerulisemaks, sest sõitjate vähesuse tõttu liiguvad ühissõidukid täiesti arusaadavalt harvemini.
Selliste teada-tuntud tõsiasjade loetelu võib pikalt jätkata kuni selleni välja, et aina keerukam on väikelinnades kokku saada nii oma laulukoori kui ka jalgpallimeeskonda. Aga sel pole erilist mõtet, sest see ei muuda midagi. Küsimus on, kas sellise protsessi pööramine või vähemalt pidurdamine on riigivõimudele üleüldse oluline ja jõukohane.
Valimiste eel nii-öelda põllul hääli noolimas käies räägitakse küll Eesti ühtlase arengu tähtsusest ja ka mitmesugustest kavatsustest. Kui aga pärida hiljem aru, miks tulemusi pole, hakatakse žongleerima mitmesuguste arvudega, kui palju Euroopa Liidu raha on Eesti maakondadesse suunatud, aga väga harva on see lahendanud töökohtade küsimust. Sageli kõlab ka seisukoht, et elu koondumine suurematesse keskustesse on globaalne protsess ja Eestil linnastumise taseme poolest paljude teiste Euroopa riikidega võrreldes veel kõvasti kasvuruumi.
Võib-olla ei tasugi siis üldse kulutada aega regionaalpoliitilistele aruteludele, sest need tekitavad asjatuid lootusi, et midagi püütakse justkui muuta. Peaks hoopis kehtestama pealinna kolimise ergutamiseks toetuse, et sellega enam ei viivitataks. Riigil vähem peavalu ja kulutusi. Ülejäänud Eesti muudetakse aja jooksul militariseeritud looduskaitsealaks.
Kui selline arengutee ei sobi, siis on viimane aeg midagi ette võtta. Mida vähem inimesi maakondadesse jääb, seda keerulisem on protsessi hiljem pöörata. On loomulik, et Eesti püüab jõudu mööda aidata sõjapõgenikke ja kaasa tunda ka kliimapõgenikele, kes peavad maailmamere veetaseme tõttu oma kodudest lahkuma. Ent samas tuleks rohkem pingutada ka selle nimel, et meil endil oleks vähem kodumaiseid majanduspõgenikke.
Kui jutt läheb töökohtade loomisele, siis poliitikutel on kombeks meelde tuletada, et riik ei loo töökohti, vaid loob eeldusi nende tekkeks. Vahel õnnestub see paremini, sageli aga mitte sugugi. Seaduspärane on seegi, et uued töökohad tekivad enamasti sinna, kus neid juba niigi palju on. Ent seejuures ei tasu unustada, et Eestis on väga palju ka selliseid töökohti, kus palgaraha ei tule mitte ettevõtjatelt, vaid maksumaksjatelt.
Üks sagedasi teemasid, mis mõne aja tagant taas päevakorrale kerkib, ent harva tulemusteni viib, on riigiasutuste hajutamise plaanid. E-riigis ja tänapäevaste sidekanalitega ei pea sugugi ilmtingimata enamik riigiameteid, inspektsioone või sihtasutusi paiknema pealinnas. Pärast eelseisvat haldusreformi vabaneb kõigis maakondades hulganisti omavalitsustes töötamise kogemusega ametnikke ja teenistujaid, kes saaksid küllap väikese ümberõppe järel hakkama ka mõnevõrra teistsugusel riigitööl. Ulatuslikum riigiasutuste toomine maakondadesse aitaks olulisel määral ära hoida järjekordset majanduspõgenike lainet.
Praegu riigiametites olevatel inimestel, kes ei soovi pealinnast ära kolida, ei tohiks uue sobiva töö leidmisega raskusi tekkida, sest pealinnas on tööpuudus nullilähedane ja head spetsialistid on ka erasektoris nõutud ning nende ületulek võib märkimisväärselt soodustada majanduskasvu.
Suurema hulga riigiasutuste toomine maakondadesse annaks aga hea signaali ka noortele, et nendegi kodukohas on võimalik leida paremaid töökohti kui vaid keldripoes, kus on liiga kõrged hinnad. Peale selle ergastaksid riigiametnikud küllap ka kohalikku kogukonda. Puudutagu see siis korteriühistu paremat majandamist või seltsitegevust. Aga muidugi pole soovi korral mingi kunst käia välja vähemalt sada põhjust, miks ei saa riigiasutusi mööda Eestit senisest rohkem hajutada, ja lasta elul maakondades kulgeda omasoodu.