Kummaline olukord
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Virumaa on loodusvaradelt Eesti rikkalikum piirkond, kuid samas ometi vaeseim kant. Kus on veel suurem tööpuudus kui meil? Kevadel kirjutati, et Ida-Virumaal on üle 5000 töötu ning Eesti Põlevkivil on plaanis koondada veel 200 ja Nitroferdil pool tuhat inimest. Nüüd loen, et Nitroferdist koondati "ainult" 426 inimest, kuid teised pidasid oma sõna. Loetletule lisandus ka VKG 200ga. Pluss väiksemadki ettevõtted. Kes pani üldse uksed kinni, kes sulges siinse filiaali, kes piirdus töötajate arvu vähendamisega. Näiteks endine Eesti Post, praegune Omniva, andis hundipassi hulgale kirjakandjatele ja sulges taas nii mõnegi postkontori.
Meedia andmetel on Ida-Virumaal nüüd üle 6500 töötu. Ja taas on lisa oodata. Äsja teatas VKG, et nafta madala hinna tõttu tõmmatakse taas tootmist koomale, nii et veel 500 töötajat saavad kinga. Seega on oodata 7000 töötut! Kuigi räägiti, et samas olla Ida-Virumaal umbes 300-400 vaba töökohta, oleks see vaid tilk meres. Üks kahekümnendik vajaminevast. Kas kujutate situatsiooni, kus 50aastane vallandatud kaevur istub kaupluse kassasse ning hakkab seal oma raskest tööst jämedate ja reumaatiliselt kangevõitu sõrmedega arveid tippima? Või läheb õmblejaks? Ning seda vaid miinimumpalga eest! Anekdoot, mitte reaalsus!
Samas kurdavad Tallinna tööandjad, et neil on terav puudus tööjõust. See ongi üks argumente, millega poliitikud põhjendavad meile pagulaste vastuvõtmise vajadust. Et saame kvoodi järgi 550 töölist, pluss veel neid üleplaanilisi, omal käel siia tulijaid. Muidugi on nende tulijate töötamise motivatsioon, erialane kvalifikatsioon ja keeleoskus problemaatilised, kuid see oleks hoopiski omaette teema, märksa pikem lugu.
Vaatame pigem meie kohalikku situatsiooni. Et meil on varsti 7000 töötut ja kohapeal töö leidmine peaaegu lootusetu, kuid samas on 150-200 kilomeetri kaugusel pealinnas tööd kuipalju. Miks ei võiks rakendada selle vajaduse täitmiseks omaenda, Virumaa võimalusi? Milleks veel need pagulased? Saaksime omaenda reservidegagi töökäte defitsiidi kaetud ja leeveneksid ka sotsiaalsed probleemid. Väheneks surve sotsiaalsüsteemile. Mis seda takistab?
Ühele meie koondatavale teatati, et temale kui eeskujulikule töötajale pakutakse uut töökohta Tallinna filiaali. Algul näis see rõõmusõnumina, kuid järele mõeldes juubeldus lahtus. Sest milline oleks töötasu? Sama, mis siingi, seega miinimumpalk. Aga siin elav perekond? Vahest üüriks Tallinna korteri? Utoopia! Sest isegi tagasihoidliku korteri eest nõuab peremees 300-400 eurot kuus. Pluss kommunaalkulud, mis teeb veel mõnedsajad eurod juurde. Ja seda kõike miinimumpalga eest? Isegi üheainsa väikese toa üürimine viiks taskust kogu teenitu, kuid elada on ju kah tarvis! Tegelikult elavadki paljud Tallinna tööle läinud inimesed seal pead-jalad koos, üürides mitme peale üheainsa toakese. Pered peavad sel juhul muidugi maha jääma, neil käiakse puhkepäevadel külas. Taas sõidukulud. Kuid kas see oleks siis normaalne olukord?
Tallinna korteri üürimine oleks mõeldav vaid juhul, kui pakutav töötasu oleks üle Eesti keskmise. Brutopalk nii tuhandekest poolteist. Sellest ligi kolmsada läheks maksudeks, 500-600 korteri üürimiseks ja kuludeks. Ülejäänu siis elamiseks. Aga kui palju sellist tööd siis pakutakse? Kui, siis ehk vaid spetsialistile. Pigem on pakkumised ikka sinna miinimumpalga kanti. Kuidas pakutava palga ja eluasemekulude vahelisi kääre ületada? Suurem palk? Vabandust, nii meie pangaanalüütikud kui ka poliitikud hoiatavad "liialt kiire palgatõusu" eest. Et sedasi väheneb ettevõtjate kasum, siis järgnevad pankrotid ja riigi majandus käib allamäge. Odavamad korterid ehk? Ainult et kust need tuleksid? Riik ja linn on kõik elamispinnad ning endised ühiselamud juba ammugi erastanud. Vaba üüripinda reguleerib turg ja seal juba vennaarmu ei tunta. Nõudmise ja pakkumise vahekord. Miinimumpalgalisele idavirulasele seal nišši ei leidu.
Vahest peaks siis riik pealinna tööle ümberasujaid kuidagi toetama? Ka see on ilmselt võimatu. Sest me oleme ju nii vaesed! Kust selliseks toetuseks raha võtta? Samas tekitab hämmeldust vastuvõetavatele pagulastele ette nähtud toetuste suurus. Algul 130eurone toimetulekutoetus pluss veel üht-teist. Eriti tekitab hämmeldust see, kui palju seadus neile eluasemekuludeks ette näeb. Elamispinna üürimise kulusid 0,3 toimetulekutoetuse määra (39 eurot) ühe ruutmeetri kohta kuus! Ja seda kahe aasta jooksul! Ühe üksiku inimese norm on kokku 18 ruutu elamispinda pluss 15 ruutu abiruume. Kokku 33. Korrutame 33 x 39 ja saame 1287 eurot kuus. Kolmeliikmelisele perele vastavalt 69 ruutu ja kuni 2691 eurot ning neljaliikmelisele 87 ruutu ja kuni 3393 eurot. Issakene, selle raha eest võib korteri üürida juba mitte enam Lasnamäele, vaid lausa pealinna eliitrajoonidessegi! Kui näiteks ääremaadelt pealinna tööle suunduv lihtsurelike eestimaalaste pere saaks sellest rahalaevast kas või viiendikugi, oleksidki korteri üürimise mured murtud. Vahest saaks sellest poliitikutele pisut mõtteainet?