Kes peaks nõudma paremaid seadusi?

Õiguskantsleri Ülle Madise seisukoht Kohtla-Järve küttekriisi kohta, mis puudutab olukorra põhiseaduslikkust, oli ootuspärane. Seadused ütlevad ju selgelt, et kui tarbija ei maksa, on tarnijal õigus teenuse osutamine katkestada. Ja tarbijaks ei ole seaduse silmis mitte konkreetsed majaelanikud, vaid ühistu, kes peab tasuma soojusettevõttele kogu maja eest. Seadus ei tee vahet, kes majas maksab korrektselt ja kes mitte. Kui soojustootjal jääb ühistult raha saamata, on 90 päeva möödudes õigus küte välja võtta. Nii on Kohtla-Järvel ka juhtunud.

Aga tegelikult on see olukord, kus ju iga terve mõistusega inimene saab aru, et asi ei ole õige. Sest ei tohi nii olla, et omanikud, kes oma kinnisvarast ei hooli ja on selle lihtsalt maha jätnud, võivad muretult kusagil vilet lastes oma kohustused täitmata jätta, samal ajal kui korralikult arveid tasuvad inimesed keset talve oma korterites külma taluma peavad. Ja külmetamine on ainult üks aspekt, kütte väljalülitamine tähendab sageli ka majasiseste kommunikatsioonide kahjustamist ja veeta jäämist. Ehk siis tekitavad võlglased korteriomanikele otsest materiaalset kahju.

Nende tühjade korterite lood on erisugused: kus on omanikud surnud ja pärijaid ei leita, kus on korter pangale panditud või täitemenetluse käigus arestitud. Või elavad omanikud hoopis Venemaal. Viimane olukord võib saada eriti probleemseks kohtusse pöördumise mõttes. Nimelt kehtib Eesti ja Venemaa vahel kokkulepe, mille kohaselt lahendab vaidlused selle riigi kohus, kus elab kostja. Nii et ühistutel tuleb sellistel puhkudel olla valmis Venemaal kohtus käima. Mis loomulikult ei ole mõeldav, aga arvestades Venemaal praegu toimuvat, võib see teema üha aktuaalsemaks muutuda, kuna viimastel aastatel ostsid venelased Ida-Virus üsna usinalt kortereid.

Õiguskantsler tõdeb oma kirjas, et tuleb seadusandjalt nõuda seadusi, mis sellistes olukordades ka tegelikult väljapääsu pakuks. Aga kes oleks see nõudja?