Küsimused peaprokurörile
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
13. aprill 2016, 10:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reedel, 8. aprillil, pärast vabaduses oldud kolme kuud taas vahi alla võetud Märt Maritsa abikaasa Ülle Marits soovib Põhjaranniku vahendusel riigi peaprokurörilt teada, miks kohtleb riik tema meest kui paadunud kurjategijat.
Kogu selline riigipoolne klaperjaht oma kodanikele tundub kohatu ja millegipärast kättemaksumaiguline. Teades Märt Maritsale esitatud süüdistuse sisu, tõrgub terve mõistus uskumast, et arvuti kasutamine on nii suur kuritegu, et inimeselt tuleb võtta seitsmeks kuuks vabadus, piirata pooleks aastaks suhtlemist perega ja seejärel panna peale suhtlemiskeeld riigiasutustega, sh õiguskantsleriga. Nüüd leiab prokuratuur, et ikka sai vähe, paneme uuesti istuma − pliiats on ju nende käes. Samas pole ma nii suurt ringkaitset veel üheski valdkonnas tundnud kui prokuratuuris. Või nagu prokurör ütleb, tal on riigipoolne kaitse.
Siinkohal soovin ma avalikult esitada mõned küsimused riigi peaprokurörile.
Mida tähendab mõiste "riigipoolne kaitse prokurörile", mis on selle sisu?
Märt Marits andis pärast kuudepikkust kinniistumist ja tervise kaotamist sisse avalduse kokkuleppemenetluseks. Kohus pidi asja läbi vaatama ja omapoolse otsuse tegema 15. jaanuaril sellel aastal. Märt Marits ei ole kokkulepet tagasi võtnud. Minu teada puudub prokuröril avalduse tagasivõtmiseks õigus. Kui prokurör ja kohtunik pole kolme kuu jooksul astunud ühtegi sammu selles suunas, et kokkulepet sõlmida, siis jääb mulje, et kogu protsessi eesmärk pole olnud kokkuleppe saavutamine, vaid inimeselt pikaajaline vabaduse võtmine.
Kellel on õigus kokkuleppeavaldust tühistada? Soovin teada fakte, milliseid samme on prokurör selleks teinud, et kokkulepe oleks saanud 15.01.2016 sõlmitud.
Ma pole vaatamata oma korduvatele pöördumistele prokuratuuri poole saanud mõistlikku vastust, millise seaduse ja millise paragrahvi alusel korraldati mulle ja abikaasale 2015. a oktoobris kokkusaamine kapos, samal ajal kui meile kehtis täielik suhtlemispiirang. Loa selliseks "kokkusaamiseks" andis prokuratuur.
Minule pole korrektne ega ka piisav vastus, kui kapo ametnik ütles abikaasale Märt Maritsale, et nad vihkavad mind. Ma tahan lisaks sellisele infole näha ka õiguslikku alust sellise töötlemismeetodi õigustuseks.
Prokuröri sõnul on Märt Maritsa näol tegemist pikaajalise ja süstemaatilise kurjategijaga. Kuna see kohtusaaga on kestnud nii kaua ja olnud avalikkuse tähelepanu all, siis soovin vastust ja fakte, millised on Märt Maritsa toime pandud kuriteod. Kohtumäärustest ühtegi fakti eelneva kuritegevuse kohta ma ei oska leida.
Kas kõik kahtlustused on juba ette loetud kuritegude alla?
Kuidas kommenteerite 15.12.2015 prokuröri poolt kohtule saadetud kirja sisu: "...süüdistatavad peaksid vabanema hiljemalt 16.12.2015 kell 12.00. Samas on kriminaalasjas määratud eelistung 16.12.2015 kell 14.00, mistõttu peaksid eelistungi alguseks olema süüdistatavad juba vabaduses. Prokurör leiab, et tavaliselt sellist olukorda tekkima ei peaks, ja palub asja arutaval kohtul kujundada seisukoht küsimuses, millal ja kas tuleb isikud vabastada, ning lähtudes sellest anda selged juhised kinnipidamisasutustele."
Nii ju tegelikult juhtuski, kui vangla ei vabastanud 16.12.2015 Märt Maritsat, vaid lähtuti prokuröri poolt kohtunikule ja justiitsministeeriumi poolt Viru vanglale antud juhistest. Tegime teabenõude vanglale, saamaks kätte justiitsministeeriumi kirja, kuid vastati, et kuna tegemist on asutusesisese e-kirjaga, siis seda ei saa väljastada. Hiljem ütles vangla direktor, et neil sellist kirja pole. Ma usun, et ta sai väga hästi aru, millist kirja ma silmas pidasin. Mul jäi ikkagi kahtlus: kui ministeeriumist saadetud e-kiri on allkirjastamata, kas siis on ikka tegemist korraldusega, mida vangla täitma peab …
Loodan saada avalikele küsimustele riigi peaprokurörilt ausad vastused, seda eriti lähtuvalt 8. aprillil 2016 ajalehele Põhjarannik antud intervjuust, kus ajakirjaniku küsimusele vastab Lavli Perling.
Küsimus: Mitmed inimesed, kelle suhtes on alustatud menetlust, on rääkinud, et pärast seda kui nad on vahi alla võetud, on hakanud uurijad neid survestama, et nad võtaksid süü omaks, nõustuksid kokkuleppemenetlusega, vastasel juhul peavad nad istuma eelvangistuses ning neid ootab pikk ja kurnav kohtumenetlus. Kas selline tendents pole selles mõttes ohtlik, et me hakkame süüdi mõistma süütuid inimesi, kes lihtsalt murduvad riikliku repressiivaparaadi surve all?
Ei. Kui mõtleme Eestis kehtiva tõendamisläve peale ja mis kõik peab süüdimõistmiseks olema, siis kokkuleppemenetlus pole midagi muud kui kiirendatud ja lihtsustatud menetlus, millega jõutakse kohtu ette. Ja mitte kedagi ei mõisteta Eestis süüdi ühe inimese ütluste pinnal. Iga ametnik peab järgima seadust: sa ei tohi ähvardada, sa ei tohi valetada, sa ei tohi mõjutada jne. See, et kokkuleppemenetlust pakutakse välja, on minu arvates tänapäeval loogiline käitumine.
Ega kokkulepet ei tehta pelgalt süüdistatava ja prokuröri vahel. Seal on juures alati kaitsja ja see ongi riigi garantii.
Kas keegi oskab mulle seletada, kes seda riiki juhib?