Mure Kohtla-Järve pärast
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
5. mai 2016, 00:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Me peame rääkima Kohtla-Järvest. Eesti ühest nooremast linnast, mis kuu aja pärast tähistab suurejooneliselt alles oma 70. sünnipäeva.
Aga mitte juubelijutud ei ole seda Eesti suuruselt viiendat linna toonud viimastel päevadel avalikkuse tähelepanu alla, vaid hoopis volikogu otsus nimetada linna aukodanikuks Valeri Tumko. Mees, kelle juhitavast väeosast läksid automaatidega sõdurid 1991. aasta putši kolmandal päeval Jõhvi sidemajja Eesti raadiot vaikima panema ning kes on järgnenud aastatel tegutsenud pigem Venemaa kui Eesti riigi huvides.
Oli ette teada, et sellise mehe tunnustamine ärritab paljusid Kohtla-Järve elanikke, tekitab hämmingut mujal Eestis ning annab järjekordse hoobi linna niigi kehva maine pihta.
Miks seda teades ikkagi kaks kolmandikku volikogu liikmetest kangekaelselt Tumko poolt hääletas? Tähelepanuväärne, et sellist valikut pooldasid üksmeelselt ka volikogus olevad linna koolide direktorid, kes peaksid ju tundma nii Eesti lähiajalugu kui tajuma ühiskonna hoiakuid.
Miks esitas sellise kandidaadi Keskerakonna Kohtla-Järve piirkonna esimees ja linna sisuline valitseja viimase 20 aasta jooksul Valeri Korb, kes aastaid riigikogusse kuuludes peaks oma rikkalikule poliitilisele kogemusele tuginedes samuti hästi aimama, millist avalikkuse reaktsiooni Tumko tunnustamine kaasa toob?
Tegelikult ei lähe linna juhtidele sugugi korda ei Eesti avalikkuse ega ka osa kohtlajärvelaste pahameel. Pragmaatiliselt eeldatakse, et enamikule nende valijatest, kes viibivad märksa rohkem Venemaa kui Eesti infoväljas, peaks Tumko olema hoopis positiivne kangelane. Teda aukodanikuks tehes on lootust plusspunktidele. Pahad on pigem need, kes söandavad sellise valiku õilsuse kahtluse alla seada.
Pealegi on Tumkol praeguste linnavõimude ees ilmselgelt erilised teened olemas. Tegelemine pensionäridega, mis oligi aukodaniku tiitli andmise ametlik põhjendus, tähendab muu hulgas ka seda, et Tumko juhitav "eakate diviis" kindlustab valimistel ka Kohtla-Järve seniste juhtide võimul püsimise. Iseasi on, et Kohtla-Järve linna jaoks on praeguse võimu põlistamine pigem karuteene.
Vastse aukodaniku töösaavutused aitavad varju jätta tõsiasjad, mis näitavad kiretu otsekohesusega Kohtla-Järve linna juhtimise äpardumist, vaatamata sellele, et euroraha eest on uhkelt vuntsitud kultuurimaja, linnaparki ja veevärki. Valeri Korbi võimuletulekust alates on viimase 20 aasta jooksul Kohtla-Järve elanike arv vähenenud kolmandiku võrra. Elanikke kaotavad paljud omavalitsused, kuid nii pöörast tempot ei ole saavutanud ei Narva, Sillamäe ega Jõhvi. Ülalpeetavate määr on Kohtla-Järvel kasvanud üle 50 protsendi.
Kohtla-Järve korterite keskmine hind oli aprillis 83 eurot ruutmeetri kohta. Kuus korda vähem kui enamikus teistes Eesti linnades ja 16 korda vähem kui Lasnamäel.
Olukord kisub aina süngemaks. Koondamised kohalikes suurettevõtetes Nitroferdis ja Viru Keemia Grupis on aastaga teinud Kohtla-Järve linna 700 maksumaksja võrra vaesemaks.
Ida-Viru süvenevatele sotsiaalprobleemidele otsivad lahendusi ning eraldavad raha mitmed ministeeriumid ja asutused. Kas praegu kavandatavad programmid ka loodetud tulemusi toovad, on praegu veel vara hinnata. Kuid Kohtla-Järve linnajuhid ise pole välja pakkunud ühtegi mõtet ega algatust, mida omalt poolt teha selleks, et tööpuudus linnas ei süveneks ja pealesunnitud väljaränne eelmisi rekordeid ei purustaks. See justkui ei huvitakski neid.
Linna laenukoormus on suuresti tänu paljude aastate jooksul küsitava väärtusega teeremontidele kulutamisega maksimaalsel lubatud piiril. Kui linnapea Jevgeni Solovjov on ametipalga poolest Tallinna ja Tartu ametivendade järel kolmandal kohal, siis paljude linnaasutuste jaoks leidub eelarves juba mitmendat aastat järjest palgaraha vaid 11 kuuks.
Linna juhtimise peamise eesmärgina näib stabiilse rahavoo kindlustamine ärimees Nikolai Ossipenko firmadele, mis osutavad linnale kommunaalteenuseid. Vastuteenena kannab ärimees oma kaabeltelevisioonis ja tasuta levitatavates trükistes hoolt, et rahva armastus linnaisade vastu ei närbuks.
Valdav enamik volikogu liikmeid vormistab linna juhtfiguuride soovid ja tahtmised igasuguse vastupuiklemiseta kollektiivse vastutusega õigusaktideks. Neid on lihtne panna seda tegema, sest nende tööandjaks on linnaisad või Ossipenko firmad.
Selline valitsemissüsteem on niivõrd lollikindlaks muutunud, et seda pole õnnestunud murendada ei politseil ega kohtutel. Linnapea Solovjov on küll esimese astme kohtu poolt korruptsioonikuritegude eest süüdi mõistetud ja karistatud tingimisi viieaastase vangistusega. Ent see ei takista tal kuni otsuse jõustumiseni ametis jätkata. Kui ta tulebki kunagi välja vahetada, siis ei rikuks see süsteemi töökindlust.
Hädise katse järel loobusid partei liinis mingisuguse muutuse läbiviimisest Kohtla-Järvel isegi Keskerakonna juhid eesotsas Edgar Savisaarega. Hammas ei hakka peale.
Kohtla-Järve tuleviku jaoks on suurim oht, et see linn ja seal toimuv läheb üha vähem kellelegi korda. Ent käega löömise asemel tasuks teistel erakondadel arvestada, et kui mingit vastuseisu ei teki, siis on sellisel valitsemisviisil oht pigem laieneda kui kokku tõmbuda. Jõhvi on juba pikemat aega sihikul. Eelseisev haldusreform pakub aga mõjupiirkonna kasvatamiseks sootuks avaramaid võimalusi.
Kohtla-Järve linn on piisavalt suur ja kogu riigi jaoks oluline. Seepärast peaksid kõik suuremad erakonnad püüdma seal muutusi läbi viia. Tuleb panustada, olgugi et tulemust ei pruugi kiiresti tulla.