Viskame geograafia kooliprogrammist välja?

Viimasel ajal räägitakse sageli, kuidas Eesti lapsed on küll jube targad, aga väga õnnetud. Et koolis antakse liiga palju õppida ja siis on veel trenn, muusikakool ning tantsuring. Lapsepõlve nautimiseks nagu ei jäägi aega.

No mis sa oskad kosta! Ja kõige selle peale väidavad õppejõud, et ülikooli jõudvatel noortel on nii vilets ja ebaühtlane haridus, et enne kui neid teaduse juurde saab lasta, tuleb tudengitele terve aasta õpetada elementaarseid gümnaasiumi taseme teadmisi.

Mis siis teha, et meie mudilased lapsepõlve tagasi saaksid? Me ei hakka ju ometi muutma Eestis juurdunud ellusuhtumist, et kas või veri ninast välja, aga laps peab olema kõige tublim ja kõige edukam ja seda igal võimalikul alal.

Ei jää siin muud, kui tuleb kääridega kallale minna asutusele, mis lastes kõige rohkem stressi tekitab. Loomulikult on see kool. Ilmselt tuleb kooliprogrammi nudida. Ja kui nudimiseks juba läheb, siis mina isiklikult arvan, et geograafia võib vabalt kooliprogrammist välja visata. Ütleme ausalt: lootust uusi kontinente avastada enam tõesti ei ole ja kõik maailma saared ning jõed on ammuilma kirja pandud ning GPS-aparaati salvestatud. Milleks siis lapsi maateadusega piinata?

Geograafia võiks muuta valikaineks. Ainult kõige uudishimulikumatele. Sellistele, kellele meeldib teada, kuidas asjad looduses ja ühiskonnas toimivad, ning sellistele, kellele meeldib käia vaatamas, mis seal künka taga on või kuhu teerada viib ehk jõgi voolab. Selliseid on teatavasti aga väga vähe. Sest noh, kui uudishimu oleks laiemalt levinud, siis oleks elu natuke igavam.

Kas või Ida-Virumaalt oleks siis mitu naljakat uudist vähem. Ma mõtlen siin näiteks mõne aasta tagust Kohtla-Järve poolkoksimägede sulgemisprojekti juhtumit, kus alles tööde lõpuosas märgati üllatusega, et kõige kaugem, seitsmes mäehari seest põleb. Kogu suure kamba tööde tellijate, projekti ettevalmistajate, pea- ja alltöövõtjate peale ei leidunud ühtegi uudishimulikku, kes oleks kogu objekti jalgsi otsast otsani läbi käinud.

Või siis hiljutine miniskandaal Aa hooldekodu kalmistuga. Kes veel pole kuulnud, siis hooldekodul on uus peremees, kes on Aa mõisa südant lühikese ajaga sedavõrd tublisti korrastanud, et seda pole enam piinlik külalistelegi näidata.

Aga kuidas hooldekodu ülevõtmine niiviisi õnnestus, et kalmistu tehingust välja jäi, see käib küll üle mõistuse. Seda ei oska seletada millegi muu kui uudishimu puudumisega. Ses mõttes, et kui hooldekodu uued kosilased valdusi kaema tulid, kas siis poleks olnud huvitav ka natuke ümbruskonna külavaheteedel ringi sõita? Kalmistu ei ole mõisast ju kuigi kaugel ja üle tasaste põldude valendavad ristid oleks võinud mõningatki uudishimu tekitada. Ja surnuaia väravakivisse raiutud kiri "Aa hooldekodu rahula" oleks ehk juba alguses mõningaid küsimusi tekitanud.

Samasugust uudishimu puudumist võiks ette heita ka Lüganuse vallavalitsusele. Aga noh, suur ja värskelt ühinenud omavalitsus, jõuab siis kõiki teid ja maid hoomata või läbi käia. Küllap hakkame selliseid vallavalitsus-ei-tea-sellest-midagi-tüüpi uudised pärast haldusreformi sagedamini kuulma. Aga Aa kalmistu lool on ohtralt potentsiaali kujuneda klassikaliseks vinduvaks bürokraatiakomöödiaks, kuna ilmselt selgub peatselt, et juba 1938. aastal loodud rahula ei vasta keskkonnanõuetele, sinna poleks iial tohtinud kedagi matta ja sinna maetutel polnud mingit õigust surra.

Maateadus on ka selles mõttes tüütu, et geograafiliste faktide teadmine võib asjatult vererõhku tõsta. Ma vihjan siin keskkonnaministeeriumi nõuniku Peep Siimu hiljutisele pisut ebaõnnestunud esinemisele raadiosaates "Ökoskoop". Selles kuulutas nõunikuhärra selge ja kõlava häälega, et Purtse jõgi suubub Kunda lahte. Mõne idavirulase närvi ajas ametniku avaldus üsna krussi, kuigi tegelikult muidugi ei maksa sellest teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Keel vääratas. Juhtub. Pealegi, nagu mulle hiljuti energiliselt seletas üks pealinna taksojuht, saab tallinlaste maailm Nehatu burgeriputkaga otsa ja sealt edasi on nendele hoomamatu kauge provints. Ülejäänud kohanimed, nagu Kohtla jõgi, Erra jõgi, Varbe kraav jne, läksid ju nõunikuhärral täppi. Ja kuupmeetrid, tonnid ja eurod olid ka kõik kenasti peas.

Neile, kes veel ei ole taibanud − jutt käib keskkonnaministeeriumi eraldatud 21 miljonist eurost, mis peaks Purtse jõe puhastama siia ligi 90 aasta jooksul settinud õlitööstuse saastest. Seda raha serveeritakse suure läbimurdena, millega pühitakse kõik Purtse jõe mured. Tegelikult on see summa muidugi Purtse jõe probleemi suuruse kõrval peenraha, millega tehakse vaid mõned hädavajalikud kraavitööd. Ei, ei maksa karta, et nende kraavidega juhitakse Purtse jõe veed Kundasse. Ega siis härra Siim ise ei tule siia ekskavaatorit juhtima. Vähemalt on Purtse jääkreostuse puhul jää liikuma hakanud ja see ongi kõige tähtsam. Ning nagu torkas üks kommentaator, saja aasta pärast mais saabki jõgi puhtaks.

Keelevääratused keelevääratusteks, kuid minule jäi mainitud vestlussaatest kõrva kriipima hoopis see, kuidas nõunikuhärra pidevalt vihjas läbiviidud teadusuuringutele ja keskkonnamõjude hindamisele. Arvestades, kui kitsilt Eestis selliste uuringute jaoks raha jagatakse ning kui üleolevalt teadlaste järeldustesse suhtutakse, olid minule nõuniku kinnitused ilmselgelt vihje, et me hakkame ka sellest projektist kuulma seitsmenda mäeharja stiilis uudiseid.

Annaks jumal, et ma eksin, sest vead Purtse jõel tähendaksid jälle allavoolu ulpivaid surnud kalu. Ja see oleks piinlik. Väga piinlik.

Nii et jätame lapsed geograafiaga rahule. Las avastavad ise maailma. Või õppigu selle asemel matemaatikat. On ju meiltki võtta mitu lõbusat näidisülesannet sellest, mis läheb tegelikult maksma uudishimu puudumine.