Poliitikas ei toimu midagi juhuslikult
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei pea ennast suureks poliitikategelaseks Ida-Virumaal, sest kahtlemata on minust palju väärikamaid, kuid kogenud analüütikut pole mul kindlasti vaja teeselda, veel vähem intriige punuda. Selle tänamatu tööga tegelevad ikka need, kes palju aastaid hirmsasti ihalesid Jõhvis võimu juurde (loe: vallaeelarvet jagama). Nendest enamiku moodustas muidugi nigelavõitu finantsvõimekuse ja haldussuutlikkusega naaberlinna juhtkond, kellega on ühes paadis kindla suunitlusega ärimehed koos alluvatega. Sellepärast polnud kibestumisest ja pahatahtlikkusest nõretavad artiklid, umbusaldamised ja hüvitise äravõtmise katsed tollase opositsiooni poolt sugugi juhuslikud ettevõtmised. Tõsi küll, need mõjusid kaootiliste katsetena, kuna neil puudusid kaks aastat vajalikud hääled, kuid nende tegevus oli siiski opositsioonile kohane ja arusaadav.
Jõhvi koalitsioonile sai saatuslikuks Allan Männi seletamatu isoleerimine volikogust jõustruktuuride poolt rohkem kui seitsmeks kuuks(!), mis nõuab kindlasti omaette pikemat käsitlemist. Sellepärast oli ambitsioonika, kuid samas ebakindla ja arusaamatu orientatsiooniga fraktsiooni K.Õ.V.A. ilmumine volikogu areenile meie oponentidele taeva kingitus.
Ehkki ei saa välistada mõningate persoonide omavahelisi varasemaid kontakte, tundub siiski, et kokkulepeteni jõuti viimaste nädalate pingelise mõttetöö tulemusel. Maikuu istungil toimuski võimupööre ja uus enamus, mis näeb kogenud silmale välja nagu hambad-ristis-abielu, oligi sündinud. Sarnasus 2002. aastal toimunud valimistega Kohtla-Järvel on hämmastav! Põhjaranniku lugeja ju mäletab, kuidas Hans Hindist sai Res Publica liidrina mõneks kuuks linnapea. Muide, niiditõmbajad ja miks mitte meetodid olid ka tollal samad. Tagajärjeks oli katastroof, sest kolme kuuga vahetasid kaks Ühendatud Rahvapartei saadikut viisakalt öeldes poolt (ebaviisakalt väljendudes osteti ametikohtadega ära) ja tankistidest "respublikaanid" polnud enam kellelegi vajalikud. Miks peaks Jõhvis teisiti minema? See on omaette retooriline küsimus, kuid kas kolme võimupöörajat peaks kutsuma tulevikus petturitest väljapressijateks või väljapressijatest petturiteks, on tegelikult maitseküsimus. Äkki olen kellegi arvates ebaõiglane või pingutan üle? Ehkki minu artiklitest ei leia lugeja valet, väljamõeldisi, demagoogiat ega lauslollusi ja keegi pole kunagi teinud katset minu kirjapandut ümber lükata, tuleb sellist väidet kindlasti põhjendada.
Juba eelmises volikogu koosseisus püüdis Teet Enok organiseerida Tauno Võhmari vallavanema kohalt tagandamist. Ta pakkus välja moodustada eraldi Keskerakonna fraktsioon, kuhu oleks kuulunud Keskerakonna nimekirjas kandideerinud ning mitmed valimisliitude Jõhvi − Meie Kodu ja Jõhvi Heaks liikmed. Kuna Keskerakonnal oli kehtiv koalitsioonileping ja põhjus vallavanema umbusaldamiseks puudus, ei läinud me selle farsiga kaasa.
2013. aasta valimiste järel oli sotside fraktsioon ainuke, kellega toonane vallavanem Võhmar välistas tollal koostöö, sest nende nõudmised olid üle mõistuse. Siis olid nad valmis leppima revisjonikomisjoni esimehe kohaga. 2014. aasta lõpuks olid nii-öelda sotside käes juba kaks volikogu tasustatavat komisjoni esimehe kohta, nende ettepanekul sai palgaliseks vallavalitsuse liikmeks kohalik sotside juht Tiina Kullamä (kes õnneks osutus tubliks töötajaks) ja kõige tagatipuks anti Järve Biopuhastuse nõukogu liikme tasustatav koht Teet Enokile. See kõik saavutati nõudmistega stiilis "Kui te ei tee meie tahtmist mööda, siis sellel on tagajärjed!". Allkiri koalitsioonilepingul oli nendele tühi koht, sotside fraktsioon kadus volikogust, kuid kaebelaul − "meiega ei arvestata küllaldaselt" − kõlas viimase umbusaldamiseni. "Tänutäheks" sotside nimekirjas kandideerimise eest vallandati ka enda paika pandud sotsist asevallavanem päevapealt umbusaldusega. Ikka kättemaksuks, sest vallavalitsus ei täitnud "kõvade" nõuet jätta Teet Enok edasi Järve Biopuhastuse palgalehele.
Kahjuks on noorpoliitikutel sageli väga ähmased ettekujutused volikogu liikme õigustest, kohustustest ja vastutusest. Kui ikka ei tea, millised on volikogu töö põhivormid ja pädevus ning tööjaotus vallavalitsusega, siis on targem mitte tõlgendada seadusi iseenese küsitavast tarkusest lähtudes, vaid vaikida, et mitte iseennast ja volikogu naeruvääristada. Nüüdseks on fraktsioon K.Õ.V.A. oma identiteedi ära lörtsinud, et mitte öelda igaveseks kaotanud. Kuidas saab rääkida oma valijate huvide eest seismisest, kui pole selge, kes üldse on "kõvade" valija? Sotside nimekirja poolt hääletanud aga tunnevad ennast kindlasti ebamugavalt või isegi reedetuna, sest igal juhul polnud opositsiooni võimuleupitamine nende programmis prioriteediks.
Volikogu esimehe ja vallavanema koht võivad küll mõnele tunduda ahvatleva kompensatsioonina ülehüppamise eest, kuid Eduard Eastile võib ainult kaasa tunda, kui vallavalitsuses võtavad koha sisse kaks Nikolai Ossipenkole lojaalset (see tähendab tema firmades või Kohtla-Järve linnavalitsuses väljaõppe saanud) vallavalitsuse uut liiget. Volikogu esimehe tegemisi aga kontrollib Eduard Rae isiklikult, kellelt silmapetteks võeti küll ära aseesimehe hüvitis, kuid eelarve- ja majanduskomisjoni juhi 350 eurot jäeti alles. Ehkki milleks talle see, kui tööandja või peremees niigi korralikku palka maksab. Kindlasti teeb valija 2017. aastal oma valiku, kuid praeguse seisuga pole Ida-Virumaal küll näha ühtegi erakonda, kes sooviks "kõvasid" oma valimisnimekirjas näha.
Teades hästi endise opositsiooni tõelisi eesmärke, ei usu ma hetkekski nende krokodillipisaraid nii Jõhvi kui pensionäride huvide eest seismisel ja see nendesuguseid närvi ajabki.