Olen valmis kaitsma enda ehitatud maja*

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Kui meie kõigi vaimne ema ja eeskuju Marju Lauristin 1992. aasta kevadel mind ära tinistas, ei osanud ma uneski arvata, et seisan tulevikus oma mõttekaaslaste ees sellise kõnega. Ega Marjul vast polnudki tarvis tookord palju vaeva näha, sest poliitikasse tõi mind kirg. Kirg luua vabadust ja ehitada riiki. Sellist riiki, millest olin unistanud, vanematelt kuulnud, telekast vaadanud või raamatust lugenud. Vaba on inimene siis, kui ta saab olla loomulik. Just selline, kes ta on, kõigi oma plusside ja miinuste, päevatöö ja unenägude, murede ja rõõmudega. See oli kirg luua vabade loomulike naeratavate inimeste Eesti Vabariiki.

Jah, saab öelda, et selline lillelapse unistus. No ja siis? Mis siis selles halba on? Muuseas, praeguses ametis olen sunnitud kuulama mitte ainult palju kõnesid, vaid ka selliseid kõnesid, mida tegelikult ei tahaks kuulda. Sageli kuuleb selles pikas süüdistatavate reas - teate ju küll, vasakpoolsed multikultitolerastid jne - ka hipisid. Olen seda kuuldes alati õnnelik, lausa pilves! See on nii tore, kui saad järjekordselt kinnitust, et oled terve elu jooksul olnud õigel pool! Va nõukogude võim ei sallinud sind, aga ka nüüd süüdistatakse täpselt samamoodi. Sõna-sõnalt, sealjuures. Samadel põhjustel veel pealegi.

Endas selgusele jõudes olen öelnud "jah" ja andnud nõusoleku kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks. Mingit pidi on siin süüdi nii matemaatikaklass kui tehniline haridus, aga kui ma näen ja tunnen, et midagi on rikkis ja vajab parandamist, siis pean endale selgeks tegema, miks on nii juhtunud.

Miks on nii juhtunud, et soov suhtuda arusaamisega looduse tahtel vähemuses olevate inimeste õigustesse, lõi ühiskonna kaheks ja keema? Nii palju sõimu ja nii palju lilli pole ma oma elus saanud! Seejuures süü vaenupoolte tekitamises jääks nagu nendele, kes iga inimest inimeseks peavad! Nüüd teevad enda ja oma lähedaste inimeste elu nimel võitlevad sõjapõgenikud ühiskonnas sedasama? No ei usu mina, et meie, kes me siin oleme suur enamus, jätaksime naabermajja inimese põlema, isegi siis, kui ta nahavärv on must või ta on meile vähetuntud usku. Ei jäta ju!

Nüüdseks siia saabunud 19 sõjapõgenikku on minu jaoks meie inimesed, sest nad on soovinud seda maad enda koduks. Kui keegi kahtleb siin elavate ja kodus teist keelt kõnelevate inimeste mõtetes, siis soovitan minna järgmise aasta 24. veebruaril mõnda venekeelsesse kooli või kaitseväe paraadile, kuhu perekonniti tullakse. Laulge nendega koos Eesti hümni ja tundke koos rõõmu, et elame vabal maal.

Uus avatud maailm ei meeldi suletud ühiskondade ja uskumuste võimumeestele. Nende võim põhineb Suure Juhi otsustel ja Suure Vaenlase kujul. Sest see Juht peab ju Vaenlase eest oma rahvast kaitsma. Ja valikuid ei tohi ühel allasurutud rahval olla. Suureks Juhiks või uususundiks sobib ka igasuguste traditsiooniliste väärtuste kaitse. Avatud ja suletud maailmade vahel käibki praegu võitlus.

Mina usun, et ühistel väärtustel rajanev tugev, ühtne ja sügavalt integreerunud Euroopa on parim, mis võib Eestile osaks saada. See on kindlaim garantii, tagamaks meie põhiseaduse preambulis sätestatud eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine üle aegade.

Praegu on idee tugevast ja ühtsest Euroopast sattunud tugeva surve alla, ehk tugevama surve alla kui kunagi varem viimase 70 aasta jooksul.

On rumal arvata, et Euroopa Liidu lagunemisel ei oleks mõju NATO pakutava heidutuse usutavusele. Kui NATO Euroopa-liitlased triivivad eri suundades, kui poliitiline üksmeel Euroopa liidrite vahel kahaneb ja vastuolud süvenevad, siis ei ole kahjuks kuidagi võimalik, et needsamad liidrid suudaksid kõrvaltoas NATO laua taga kogunedes kõnelda ühel häälel ja ühel meelel.

Meie suure naaberriigi president härra Putin on nimetanud NATO oma põhivastaseks. Me teame, et ta näeb maailma julgeolekut nullsummana. Nullsumma-mängudes ei ole vastastikku kasulikke lahendusi - see, mis on hea NATO julgeolekule, ei saa järelikult olla hea Venemaale ja vastupidi.

Meie eesmärk ei ole sõdu pidada ja neid võita. Meie eesmärk on hoida rahu. Heidutus, millest Eestis alates Ukraina-vastase agressiooni algusest on nii palju räägitud, on sõja vältimine oma tugevuse, ühtsuse ja otsustavuse demonstreerimise kaudu. Ma olen täiesti kindel, et heidutada on võimalik.

Kiiresti muutuvas maailmas vajab ka tema kõrgeausus demokraatia arendamist. Seetõttu ei väsi ma kordamast, et avatud infoühiskonnas vanad traditsioonilised demokraatlikud tavad enam ei tööta ja on jäänud ajale jalgu. Põhjus on lihtsalt selles, et teadmised liiguvad nüüd palju kiiremini kui varem ja infot on meeletult.

Raudse eesriide kadudes andis saatus ka minule võimaluse olla osaline vaba Eesti riigi ehitamisel. Ajal, mil Eesti taastatud demokraatia oli veel noor ja poliitikud ei mõelnud veel pidevalt sellele, mis on populaarne ja tagab järgmistel valimistel tagasivalituks osutumise, sain ma sotsiaalministrina visandada, kujundada ning juhtida Eesti töötu- ja haigekassasüsteemi loomist. Need reformid, mis mõistagi ei olnud alati ja kõiges populaarsed, on ajaproovile vastu pidanud ning leidnud eeskujuna tunnustust. Seda mitte ainult meie omaaegsete saatusekaaslaste seas, vaid ka mitmel pool mujal piiri taga.

Ma julgen pidada neid - ja veel mitmeid teisi aastate jooksul tehtud otsuseid ja reforme - minu oma kivideks Eesti riigi alusmüüris. Eesti riik on meie kõigi kodu: see on maja, mida kõik need, kes on selle ehitamises osalenud, on valmis ka kurja ilma ja pahasoovijate eest kaitsma. Mina olen valmis seisma selle eest, et seda maja, mille loomisse ma ise olen pannud 25 aastat oma elust, kergekäeliselt ei lõhutaks. Just selle pärast tahan ma pürgida Eesti riigipeaks.

(Põhjarannik avaldab väljavõtteid Eiki Nestori 4. juunil Jõhvis toimunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldkogul peetud kõnest)