:format(webp)/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
/nginx/o/2015/02/27/11994897t1hb210.jpg)
Keskerakonna võimalus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/02/27/11994897t1hb210.jpg)
Eesti juhtivad poliitikud on viimastel kuudel kõvasti pingutanud selle nimel, et meie NATO liitlased suurendaksid siin oma kohalolekut. Samas näitas hiljutine kaitseministeeriumi tellimusel läbi viidud uuring, et kui 88 protsenti eestlastest toetab, et meid oleks siin kaitsmas rohkem teiste NATO riikide sõdureid ja tehnikat, siis üle poole Eesti vene keelt kõnelevatest elanikest on selle vastu. Tegu on veerand miljoni Eestis elava inimesega.
Kas see on paratamatus, mida tuleb võtta sellisena, nagu see on, arvestades Eestis elavate vene inimeste tugevat seotust Venemaaga ja sealse infoväljaga? Või peaks püüdma siiski selle poole, et riigi seisukohast üliolulises julgeoleku kindlustamise küsimuses oleks rahvustepõhine hoiakute lahknemine väiksem? Riigi sisemise tugevuse huvides tuleks selle poole püüelda, ent mida selleks teha saab?
Hoolimata erinevast suhtumisest liitlasvägede kohalolekusse, on nii siinsete eestlaste kui venelaste ühishuvi ilmselgelt see, et siin ei puhkeks sõjategevust. Eesti võimudel tasub rohkem pingutada selle nimel, et selgitada siin elavatele vene inimestele nii kohaliku vene meedia kaudu kui otsekohtumiste käigus, et meie liitlaste väeosade tulek siia just nimelt seda eesmärki teenibki. Mida rohkem eri NATO riikide sõdureid siin on, seda väiksem peaks olema kellegi poliitiline huvi siin mingisugustki lahingutegevust kavandada.
Iga riik peab ise oma kaitsesse panustama ja kõik tõsiseltvõetavad riigid seda oma võimaluste piires ka teevad. Ent eri elanike arvu ja eelarvega riikide kaitsejõud ei saa olla võrdsed nagu rahvuskoondised jalgpallimatšides, kus riikide suurusele vaatamata on rohelise muruga lahinguväljal vastamisi kummalgi pool võrdselt 11 meest. Seal võivad aeg-ajalt sündida sellised mängud, kus Wales saab jagu suurest Venemaast või Islandi viikingid teevad tuule alla Inglismaale.
Oma maa reaalseks kaitseks vajab enamik väikeriike liitlasi. Eriti siis, kui naabriks on sõjaliselt võimas ja raskesti etteaimatava käitumisega mitte kõige sõbralikum riik, kes on lähiminevikus eri ettekäänetel üle piiride kippunud. Liitlasteks valitakse neid, keda usaldatakse ning kellest on reaalset abi. Eesti tegi oma strateegilise valiku ja on olnud juba 12 aastat NATO liige. See on olnud meie maal ka rahuaeg ning ühiselt pingutatakse selle nimel, et nii oleks edaspidigi.
NATO rollist ja Eesti kaitsepoliitika põhimõtetest peaksid nii valitsuse kui parlamendi liikmed käima märksa sagedamini rääkimas nii Sillamäel kui Lasnamäel, nii Narvas kui Kohtla-Järvel. Vaid sel moel saab võtta väiksemaks NATOga seotud müüte ja hirme, mida meie idanaaber püüab oma huvidest lähtudes üles kütta.
Et sellisel selgitustegevusel on mõju, tasub meenutada näiteks 2008. aasta hilissuve. Tookord pärast Venemaa vägede sissetungi Gruusiasse võttis riigikogu vastu Gruusiat toetava avalduse. See omakorda pahandas aga tugevasti Narva energeetikute ametiühinguid. Pinged leebusid alles pärast seda, kui tollane välisminister Urmas Paet Narva sõitis ja sadadele energeetikutele lihtsal moel vene keeles lahti rääkis, miks Eesti toetab Gruusiat. See käik ei muutnud ilmselt oluliselt kuulajate maailmapilti, küll aga tekitas mõistmist, mis ongi tähtis.
Väga oluline roll Eesti kaitsepoliitikale vene inimeste seas suurema toetuse võitmisel on Keskerakonna poliitikutel, kel on nende seas märksa suurem autoriteet kui ühelgi teisel Eesti erakonnal. Kui Mailis Reps, Jüri Ratas, Kadri Simson ja nende lähemad kaasvõitlejad on võtnud eesmärgiks tuua Keskerakond välja pikaajalisest poliitilisest isolatsioonist, siis tubli töö oma partei valijate seas Eesti kaitsepoliitika selgitamisel võiks olla selles protsessis üks hinnalisem valuuta.
Opositsiooni puhul on loomulik, et konkureerivaid võimuerakondi rünnatakse ja torgitakse kõikvõimalikel teemadel. Ent julgeolek ja kaitsepoliitika peaksid olema küsimused, kus üksteist toetatakse, mitte ei vastanduta.
Keskerakonna presidendikandidaat Mailis Reps räägib viimasel ajal üha sagedamini, et ta soovib vähendada Eestis sõjahüsteeriat. Mida tahes ta selle all ka silmas ei pea, kumab sellest esmajoones läbi soov kohanduda vene valijate seas kujunenud hoiakutega. See torkas näiteks silma ka tema hiljutisel kohtumisel Sillamäel.
Samas võiks Reps rääkida, et NATO ühe pataljoni tulek Eestisse ei saa ühegi sõjaalase loogika järgi kujutada ohtu Venemaale ja on mõeldud eelkõige Eestis elavate inimeste turvatunde suurendamiseks. Eriti arvestades, kui suured väeüksused on koondunud teisele poole meie idapiiri ning kuivõrd suuremahulised manöövrid seal toimuvad. Need asjaolud, samuti Venemaa lennukite regulaarsed õhupiiri rikkumised ongi põhjused, mis sunnivad ka Eestit ja tema liitlasi oma kaitse tugevdamiseks rohkem tegutsema.
Kui Keskerakonna muutumisest kõnelevad juhtfiguurid suudaksid oma valijate seas ka reaalselt vähendada vastuseisu Eesti kaitsepoliitikale, siis avaneksid nendele ilmselt tulevikus laiemalt uksed Eesti poliitikas oluliste otsuste tegemisel. Sellest võiks muutuda tugevamaks ja paremaks kogu ühiskond.