Kas liitlaste pataljon lisab kindlus- või ärevustunnet?

Äsjast NATO tippkohtumist Varssavis on Eesti poliitiline eliit nimetanud ajalooliseks sündmuseks. Seal tehtud otsused toovad Eestit kaitsma tuhandemehelise pataljoni, mis koosneb peamiselt Briti, aga lisaks ka meie teiste liitlaste sõduritest.

Tegemist on heidutava sammuga, mis peaks varasemast veelgi tugevamini kinnitama, et  NATO kaitseb rünnaku korral kõiki oma liitlasriike, ning võtma vähemaks isu Eestile kallale tungida.

Kuigi uuringute põhjal pooldab valdav enamik Eesti elanikest liitlasvägede tulekut, on arvestav osa, mille moodustavad peamiselt vene keelt kõnelevad Eestis elavad inimesed, sellele vastu. Nende silmis on see põhjendamatu samm, mis ei lisa turvatunnet, vaid tekitab pigem ärevust, et see eskaleerib pingeid ja võib muuta Eesti lahingute tallermaaks.

Eesti tipp-poliitikud peaksid varasemast rohkem vaeva  nägema liitlasvägede siiatoomise vajaduse selgitamisega ka nendes sihtrühmades, kelle põhilised hoiakud kujunevad välja Venemaa riiklike uudisekanalite pideva jälgimise käigus. Küsimustele, miks on teiste riikide sõdurite tulek siis vajalik ning mil moel nad Eesti turvatunnet ja rahu tugevdavad, ei tohiks olla keeruline argumente leida. Küll on aga vaja järjepidevust ja kannatlikkust nende esitamisel.