Kohtla-Järve võim teelahkmel

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

1999. aastal mõned nädalad enne jõule astus Kohtla-Järvel gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetanud 18aastase tudengineiu Anastassia Zabrodskaja koduuksest sisse president Lennart Meri. Ta maitses ema Klara küpsetatud pirukaid, kuulas, kuidas neiu klaverit mängib, ja rääkis temaga poolteist tundi elust. Paar aastat varem oli Anastassia Kohtla-Järve vene gümnaasiumi õpilasena pälvinud Lennart Meri tähelepanu oma kirjandiga, mille ta saatis konkursile "Kodu kauniks".

Tollane Kohtla-Järve linnajuht Valeri Korb ei varjanud oma pettumust selle üle, et president käis ühel tüdrukul kodus külas, aga kõrvalasuvasse linnavalitsusse ei tulnudki. Kolm aastat hiljem imestas omakorda Kohtla-Järve linnapea ametis olnud Jüri Kollo, et president Arnold Rüütli Ida-Viru visiidi programmis Kohtla-Järve külastamist polnudki.

17 aastat pärast Lennart Meri külaskäiku on Anastassia Zabrodskaja Tallinna ülikooli eesti keele kui teise keele professor. Eesti presidendid ega peaministrid pole aga ka järgnenud aastate jooksul Kohtla-Järve linnavalitsusse sisse astunud.

Ühelt poolt näib elanike arvult Eesti suuruselt viienda linna võimude ignoreerimine riigijuhtide poolt nii pika aja jooksul kummalisena. Teisalt on see aga järjekindel ja küllaltki otsekohene märguanne selle linna võimude usaldusväärsuse ning renomee kohta.

Peaaegu kõik need aastad on Kohtla-Järve juhtide toimetamisi saatnud korruptsioonikahtlused. Seda teemat on aastaid põhjalikult kajastanud nii Põhjarannik kui paljud teised meediakanalid, on alustatud kriminaalmenetlusi, peetud ka kohtuistungeid. See teadmine, et Kohtla-Järve linna ei juhita ausalt, vaid mingi kitsa isikute rühma huvides, oli muutunud üldteada tõsiasjaks, justkui omamoodi väärastunud normaalsuseks, millega hakkas leppima ka hulk ettevõtjaid, kes ei näinud mingit mõtet kulutada asjatut vaeva, osalemaks selle linnavalitsuse korraldatavatel hangetel.

Kuni eelmise nädalani võisid Kohtla-Järve võimud ja nende poolehoidjad külma kõhuga öelda, et räägitagu ja haugutagu mida tahes, aga tõestatud pole ju midagi. Ne poiman, ne vor, kõlab lühike vene vanasõna, mis tähendab, et aus nimi püsib seni, kuni süüdlast pole otse teolt kinni nabitud.

Viimane õlekõrs murdus, kui riigikohus ei võtnud menetlusse kaebust ringkonnakohtu otsusele, millega mõisteti korruptsioonikuritegudes süüdi Kohtla-Järvet viimased 13 aastat linnapeana juhtinud Jevgeni Solovjov ja tema eelkäija Jüri Kollo, kes hiljem oli aastaid ametis aselinnapeana. Jõustus kohtuotsus, millega Solovjovi karistati viie aasta pikkuse ja Kollot pisut lühema vangistusega tingimisi.

Nii kohtuotsusest kui kogu protsessi käigust tuleb selgelt välja, et tegu polnud üksikute tippametnike omakasupüüdlike soolodega või arusaamatustega, kus ükskord ei suudetud kiusatusele vastu panna. Küsimus ei olnud linnapea kabinetti "kogemata" unustatud reisivautšeris või arvutis. Tegu oli miljoneid eurosid Kohtla-Järve maksumaksjate raha liigutamist puudutava süsteemiga, aastaid toiminud masinavärgiga, mis soosis üksikuid võimuga tihedalt seotud valitud ettevõtteid ja nende omanikke. See oli kui sohiga täringumäng, kus võitjad ja kaotajad olid selged juba enne vürfli veerema panekut.

Aimatav on pigem see, et hoolimata seitsmest kohvritäiest süüdistusmaterjalidest, õnnestus lõppenud menetluse käigus päevavalgele tuua ja tõestada vaid osa kuritegelikest episoodidest, mis hõlmasid aastaid 2006-2009. Suures osas samad tegelased on figureerinud Kohtla-Järve linna hangetes nii tellijate kui täitjate poolel nii varem kui ka hiljem.

Eeldada võib ka seda, et Solovjov, kelle koduse madratsi seest leidsid kapo ametnikud läbiotsimise käigus küll ligikaudu 20 000 euro väärtuses sularaha, polnud nendest skeemidest kasusaajate pingereas sugugi kõige teravamas tipus. Nagu ka nüüdseks samuti pensioniikka jõudnud Jüri Kollo. Nemad on nüüd küll avalikud patuoinad, aga suuremad võitjad, kelle seas on ilmselt ka selle süsteemi arhitektid, jäid kohtu poolt karistamata.

Suurte võimalike nõuete tule all olnud aktsiaseltsist N&V, kes noppis Kohtla-Järve linna hangetelt rohkem kuldmedaleid kui Michael Phelps olümpiamängudelt, sai üleöö osaühing ning süüdistajal ja kohtunikul ei jäänudki üle muud, kui laiutada käsi − polegi, kelle üle kohut mõista ega midagi nõuda.

Kohtla-Järve volikogu asub peagi Jevgeni Solovjovi asemele valima uut linnapead ja määrama ametisse uut linnavalitsust. See on teelahe, kus tuleb otsustada, kas minna tulenevalt saadud õppetunnist vana süsteemiga kolm korda ettevaatlikumalt edasi või mõista toimunu põhimõtteliselt hukka ja teha kogu linna valitsemisele restart.

Esimene variant tähendaks jätkamist samade inimestega, kes on ninapidi olnud selle kuritegelikuks osutunud süsteemi juures, mis on viinud Kohtla-Järve linna moraalse pankrotini ja hävitanud tema maine. Teine võimalus oleks panustada ausale konkursile ning meelitada linna võimekaid omavalitsusjuhte, kes tuulutaksid linnavalitsust ja tahaksid asuda korruptsiooniajastul arengus kaotatut Eesti ühes suuremas linnas turbokiirusel tagasi võitma.

Miks linnajuhtidest töökohtade või tellimustega aastaid seotud olev enamik volikogu liikmeid peaks nende isiklikust seisukohast vaadatuna tahtma pöörata uut lehekülge, on raske välja mõelda. Kui nad aga mõtleks Kohtla-Järve tulevikule, siis tasuks neil seda teha. Küllap saaks siis ka järgmine Eesti president teha kerge südamega visiidi Kohtla-Järve linnavalitsusse.