Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/04/16/11995109t1hc157.jpg)
/nginx/o/2015/04/16/11995109t1hc157.jpg)
Täna oleme olukorras, kus suheldes omavalitsusjuhtidega haldusreformi teemal, on praktiliselt kadunud küsimused "isiklik tool või töökoht", sest see kompvek, mida on pakutud, on väga maitsev. Täna ei ole enam omavalitsuste töötajate, juhtide hirmu, tänaseks on reaalne vastuseis elanike poolt.
Aga vastuseis elanike poolt on seetõttu, et selles protsessis juhib meid hirm. Juhib hirm alates isiklikust pinnast, et kui me ei tee vabatahtlikult seda otsust, siis võin ma tööta, hüvitiseta olla. Juhib hirm, et selles protsessis mitte vabatahtlikult ühinedes jääme ilma arendusrahast ehk ma olen igavesti süüdlane selle protsessi pärast kohalike kogukondade ees.
Seetõttu ongi meie kaebuse eesmärk ja mõte riigikohtusse minnes, et tegelikult lahutada ära kaks protsessi. Vabatahtlik ühinemine, mille poolt ma olen, mida ma ka ise oma vallas teen, ärgitan ja juhin, on täiesti loomulik ning normaalne. Aga järgmise nelja aasta jooksul võiks sisuliselt läbi mõelda sundliitmise etapi ning omada selleks ajaks juba teadmisi, et otsustada ja julgeda pärast vastutada.
Kas põhiseaduse vaimu ja eesmärgiga on kooskõlas see sundliitmine? Vaivara valla näide. Vaadakem rahandusministeeriumi tabeleid, millega täna nii-öelda näidatakse või püütakse presenteerida võimekust või võimetust. Seadus nõuab näiteks lastekaitsespetsialisti olemasolu. Lastekaitsespetsialist on meil olemas. Seadus nõuab riikliku järelevalve teostamist. Menetlusteenistus on meil olemas. Nõuab seda, teist ja kolmandat. Need asjad on meil olemas.
Neto võlakoormus on poole peal, me saame endaga ülihästi hakkama, meil on võimalik jätkata iseseisvalt, aga me oleme alustanud vabatahtlikku protsessi Narva-Jõesuu linnaga. Kui mõlemaid pooli see rahuldab, siis me läheme vabatahtliku protsessiga ka lõpuni, olgugi et Vaivara valla elanik või kodanik või kogukond kaotab lähitulevikus finantsiliselt väga tugevasti.
Pikemas perspektiivis on see loomulikult mõistlik, arendada piirkonda ühtselt ja vaadata selle peale ühtselt. Aga meil jääb puudu ca 300 inimest ning juba saime me regionaalsest komisjonist kirja, et peaksime kaasama sinna ringi täiendavalt omavalitsusi. Millised on meie võimalused? Illuka vald, kuhu ei lähe ühtegi teed läbi kaevanduste, peaksime sõitma Illuka valda läbi Jõhvi.
Toila vald, meie naaber, kes peab läbirääkimisi Jõhvi, Kohtla, Kohtla-Nõmmega ehk Rakvereni välja. Kas see tuleks sealt mõistlik? Hirmu, seadusest tulenevat hirmu arvestades peaks tegema ja tuleks ära teha. Aga kas see on kohaliku kogukonna mõttes mõistlik? Ei ole.
Meil jääb üle Narva või Sillamäe linn. Väike vald ja kaks valikut ühineda suurlinnaga. Meie inimesed ei taha seda. Igaüks võib võrrelda Narva ja Sillamäe finantsilisi näitajad meie omadega ning siit tulenevalt ka võimekust. See, kes on piirkonnas kõige võimekam, on pandud sellisesse kahvlisse, et igal juhul ta võimetuks teha.
Marko Pomerants − suur kummardus talle − on kunagi algatanud Ida-Viru tegevuskava, mis oleks ka abiks olnud nendesamade omavalitsuste võimekuse tõstmisel, sest inimeste tulek tänu riigiametite, riigiasutuste ja julgeolekuasutuste tulekule Ida-Virumaale oleks kindlasti elavdanud seda piirkonda. Samuti andnud tõuke ka rahvusliku koosluse võib-olla mingil määral muutmiseks, võib-olla ka kvalifitseeritud tööjõu ja nende heade professionaalsete ametnike palkamiseks, kes riigiametitega kaasa tulevad.
Sisuliselt, teate, mis on selle Ida-Viru tegevuskava tulemus tänaseks? On −2 ju. Selle protsessi ajal on tulnud vanglate amet Jõhvi, ära on läinud Illuka pagulaskeskus ja ARKist oleme kõik kuulnud. Ehk millest me räägime?
Riik käib oma tahtmise järgi oma rada. Meid ära kuulamata tuleb ka meile ütlema, et te olete võimetud, me peame teid naabritega kokku panema, sest te ei saa hakkama. Tuletades meelde meie maksusüsteemi, siis millest on meie võimetus tingitud?
Igaüks oskab siin saalis ju ka ise öelda. Ma ütlen märksõnad, mida ma tavaliselt ka seminaridel ikka puudutan: perearstipunktid, päästekomandod, politseikonstaablid, postkontorid, pangakontorid, sularahaautomaadid, maapoed. Edasi töötukassa, ARK, kohtud, haiglad, ühistranspordivõrk, maa korraline hindamine, kodualuse maa maks, looduskaitsealune maa, lendorav, Rail Baltic, teede rahastamine ja käibemaksu tõus, mis vahepeal toimus.
Tähendab iga selle sammu taga on kaugenemine kohalikust omavalitsusest, millegi äravõtmine kohalikust omavalitsusest ehk riigi teenuse või riigiettevõtte teenuse kadumine. Riigi teenuse asemele tuleb keegi kuskilt ja see keegi on seesama vallamaja uksel vastu tulev volikogu liige või vallaametnik. Ehk kõik see, mis on ära võetud, tuleb meil ju sisuliselt tagada vabatahtliku töö alusel või meie enda kohalikest maksudest tulenevalt.
Kas on ära kasutatud kõik võimalused, et meie olukorda omavalitsustes parandada? Kohalike omavalitsuste liidud on tegelikult naljanumber, sest me räägime omavahel, et ehk tõenäoliselt on 2017. aastal matused, sest kui protsess jätkub, omavalitsusliitude õigusliku staatuse täiendamist ette näha ei ole, tekivad ka muud asutused, ühendametid, ühendasutused.
Ma ei ütle, et see halb on − see on hea, ideaalne −, aga see on nüüd see moment. Ma ei tea sellest veel mitte midagi ja teie ka ei tea sellest veel midagi, mida see meile tähendab. Ehk me teeme täna seda, mida me ei tea. Hirmust, ahnusest − saan aastapalga ja mis edasi tuleb, jumal teiega.
Veikko Luhalaidi riigikogus peetud ettekanne, kui riiklikult tähtsa küsimusena oli arutusel haldusreform.