Demokraatia Narva moodi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Põhjarannik
Artikli foto
Foto: Põhjarannik

Möödunud nädalal leidis Narva poliitikas vaikselt ja peaaegu märkamatult aset sündmus, millest sai demokraatiamängu kulminatsioon. Linnavolikogu istungi ajal lahkus opositsioon istungite saalist. Kuid kõigepealt eellugu.

Me kõik elame juba ammu reeglite järgi, mille puhul on tavaks arvata, et võim kuulub mitmesugustel valimistel oma valiku teinud enamusele: enamusele riigis, enamusele linnas, enamusele korteriühistus, enamusele linnavolikogu saalis. Mil moel ja milliste meetoditega see enamus võimule on pääsenud ning kes seda enamust juhib − need on juba iseküsimused. Kuid rääkigem vähemusest.

Igas seaduses ja eluvaldkonnas − kui me räägime tsiviliseeritud ühiskonnast − on ette nähtud vähemuste huvide kaitse või vähemalt hääleõigus, õigus olla ära kuulatud. Keegi ei saa keelata juhatuse tegevusega mitte nõus olijatel korteriühistu koosolekul sõna võtmast. Keegi ei saa keelata võimul olevasse koalitsiooni mittekuuluvatel riigikogu liikmetel teha seaduste vastuvõtmise ja muutmise ettepanekuid. See on demokraatia tunnus. Riigieelarve kontrolli erikomisjoni juhib parlamendi opositsioonisaadik Mihhail Stalnuhhin, see komisjon on aga sisuliselt analoogne meie linnavolikogu revisjonikomisjoniga. Aga kui palju oleme me saanud lugenud sellesama Stalnuhhini nördinud artikleid selle kohta, kuidas parlament ei ole toetanud üht või teist tsentristide algatust, üht või teist seadust? Tahaks koos autoriga säärase "ebaõigluse" üle nördida, kuid meile meenub: meil on ju demokraatia, st ühtede või teiste küsimuste üle otsustab enamus.

Ent tulgem tagasi Narva. Ka meil on olemas enamus − tsentristlik enamus, kuidas seda praegu ka ei nimetataks − ning opositsioon. Täitsa loomulik, et väikesearvuline opositsioon ei ole praktiliselt võimeline vastu võtma lõplikke otsuseid, omamata isiklikku enamust ja võimul oleva enamuse toetust. Seepärast on opositsiooni ülesanne olla eelkõige võimu südametunnistus ja rahva hääl linnavolikogu saalis. Kuid seejuures ilmutab opositsioon regulaarselt ka seadusandlikku initsiatiivi, pakkudes välja muudatusi ja täiendusi linna seadusandlikesse dokumentidesse. Selleks näevadki seadus ja riigi demokraatia vaim vähemusele ette võimaluse saada ära kuulatud.

Näiteks on väikesearvuline opositsioon, isegi kui seda ei soovi valitsev enamus, alati kasutanud seaduslikku võimalust esitada linnavolikogule arutamiseks küsimusi ja ettepanekuid, kogudes ettepaneku või otsuseprojekti alla vähemalt kaheksa saadiku allkirjad. Nii kaitses seadus meie hääleõigust. Samal põhimõttel oli igal narvalasel võimalus, kogudes vajaliku hulga hääli, sunniviisil, hoolimata saadikute vastuseisust, teha oma ettepanekuid arutelu päevakorda. Sellise õiguse andis meile kõigile seadus, sellise õiguse andis meile demokraatia. Kuid miks ma kirjutan minevikuvormis? Aga sellepärast, et enam meil sellist õigust ei ole. Enam sellist seaduse vaimu ja demokraatia põhimõtet Narvas ei ole.

Linnavolikogu viimasel istungil otsustas võimul olev enamus esimest korda tänapäeva Narva ajaloos, et vähemusel hääleõigust enam pole. Esimest korda arvati opositsiooni poolt istungi päevakorda esitatud küsimused võimul oleva tsentristliku fraktsiooni Ühtne Narva ettepanekul ja ühisel nõul päevakorrast välja.

Kuidas oli meie ettepanekutega varem? Varem anti meile kõigepealt sõna, nii nagu peab, ja alles seejärel naeruvääristati, solvati. Kuid kunagi ei jäetud meid sõnaõiguseta; mitte kunagi ei takistatud meid probleeme tõstatamast või ettepanekuid tegemast; mitte kunagi ei keelatud meil linna kõrgeimalt tribüünilt oma arvamust või seisukohta väljendamast.

Nüüd aga kõigepealt naeruvääristati opositsiooni ettepanekuid ning seejärel jäeti need juba kinnitatud päevakorrast üldse välja. Millised need ettepanekud olid? Fraktsioon Kindlus tegi ettepaneku arutada hiljutisi muudatusi linnavalitsuse struktuuris ning linna vee- ja kanalisatsioonisüsteemi arendamise kavas. Samuti lahendada munitsipaalsete spordi- ja haridusasutuste töötajate palgatõusu küsimus. Ent linnavolikogu esimehe, härra Jefimovi ettepanekul loeti need küsimused linnavolikogu tähelepanu mitteväärivaiks või siis nõrgalt läbi töötatuiks, ehkki need dokumendid sisaldasid tohutut õigusalast tööd. Selle nägemiseks piisanuks, kui lehitseda aukartust äratavat dokumentide virna, milles oli külluslikult viiteid seaduste paragrahvidele ja teisigi õigusakte.

Mina isiklikult arvan, et meie tsentristid mõistsid esimest korda oma potentsiaalsete vigade võimalike tagajärgede tõsidust ning lõid lihtsalt araks. Niivõrd araks, et otsustasid astuda meeleheitliku sammu: sulgesid demonstratiivselt opositsiooni suu. Kui selgub, et tsentristide säärasel lahendusel on siiski õiguslik alus (seesama kurikuulus ja tsentristide enda poolt korduvalt välja naerdud JOKK), siis jääb opositsioonile halli massi ja lihtsate vaatlejate staatus.

Selle tõttu lahkuski opositsioon möödunud neljapäeval linnavolikogu saalist. Ja see ei olnud mitte populism, vaid reaktsioon katsele meie õigusi piirata, südametunnistuse olemasolu demonstratsioon. Jah, küllap saame nüüd kaela pori ja süüdistuste laviini − me oleme sellega juba harjunud. Kahjuks saab võimul olev enamus opositsiooni karistamatult solvata ja alandada, neid kõikvõimalikes pattudes süüdistada − lähipäevil võime selles veel kindlasti veenduda. Rõõmu teeb vaid see, et need inimesed, kes meid tunnevad ja usuvad, toetavad meid ning on toimuvast samuti nördinud. Nende sündmuste taustal saab võib-olla veidi selgemaks mõningate Narva-Jõesuu elanike soovimatus Narvaga ühineda. Need inimesed mõistavad ehk teistest paremini põhimõtteid, mille järgi tegutseb Narva praegune tsentristlik võim, kes on valmis oma ambitsioonide ja isiklike huvide nimel astuma üle vähemuse huvidest, vaatamata ilusatele lubadustele koostöö ja võrdõiguslikkuse kohta.

Märksõnad

Tagasi üles