Kui riik analüüsib elu

Varsti saab juba aasta sellest, kui uudised Kohtla-Järve kortermajades külmetavatest inimestest hakkasid jõudma Toompeale. Olukord tuli riigijuhtidele äärmise üllatusena, kuigi küttekriisid olid linnas väldanud juba mitmeid küttehooaegu. Keegi ei teinud aga aastaid varem väljagi sellest, kui ühistud protestisid seadusemuudatuste vastu, kus kogu vastutus korteriomanike küttevõlgade eest asetati ühistutele, kes juba siis hoiatasid tekkivate probleemide eest.

Kui selle aasta algul hakkas probleemiga aktiivselt tegelema õiguskantsler Ülle Madise, kajas see lõpuks ka valitsuseni, kes siiani ignorantselt Reformierakonna eestvõttel väitis, et see on eelkõige kohaliku omavalitsuse probleem ja riigil pole selle küttekriisiga midagi teha.

Nüüd on peaaegu aasta koos käinud igasugused komisjonid ja koosolekud, kaasatud on eksperte ja juriste, loodi koguni spetsiaalne töörühm, kes nüüd on leidnud, et tuleb tellida tuhandeid eurosid maksev uuring ja koostada analüüs õiguslike lahendustega, mis sellised kriisiolukorrad ära hoiaks.

See on muidugi tervitatav, et riik otsib lahendusi selliste küttekriiside ärahoidmiseks, kuid probleem on ju tegelikult sügavam kui lihtsalt mõne kortermaja võlad. Küsimus on aina suurenevas ääremaastumises, mida saadab elanikkonna vähenemine suurtest tõmbekeskustest väljaspool. Siit ka kinnisvaraturu langus ja sellest tulenevad kommunaalprobleemid. Siinkohal mõjuvad groteskselt pealinna ametnike imestunud näod selle pärast, miks Ida-Virumaa ühistud ei kasuta KredExi tuge majade renoveerimisel, mis lubaks ju tulevikus kokku hoida. See näitab, et nad ei tunnegi tegelikku olukorda, mistõttu on arusaadav, et riigil tulebki kulutada tuhandeid uuringutele, et ennast kurssi viia, mis elu väljaspool pealinna ka elatakse ja miks ei tööta seadused, mis kabinettides lugemiseks üsna toredad tunduvad.