Kaevurilese vastutus

Tänane Põhjarannik räägib sellest, kuidas üle kahe aasta tagasi tööõnnetuses hukkunud kaevurite lesed on kogu selle aja kulutanud kaevandusettevõtte uksi, et saada kätte neile kuuluv hüvitis.

Ettevõte nõustus maksma ainult poole, viidates asjaolule, et osa süüst peaks lasuma hukkunutel. Millega seda põhjendatakse, pole selge, sest meie teada ei räägi ükski kohtutoimikusse kogutud dokument, et töötajad oleksid toime pannud rikkumisi, mis annaks põhjust vastutust kas või osaliselt neile üle kanda. Kõik õnnetusega seotud uurimised on jõudnud lõpuni.

Kaevandusettevõte tegutseb jõupositsioonilt, sest tal on ressurssi enda huvide eest seista loomulikult rohkem kui kahel toitjata jäänud kaevuriperel. Ei saa muidugi süüdistada tööandjat täielikus osavõtmatuses, sest lastele makstakse siiski igakuist toetust, kuigi ka selle summas pole pooled kokkuleppele jõudnud. Ja tõesti, ega see summa, mida hukkunute pered nõuavad − kokku umbes 30 000 eurot − ja mis on lepinguga ette nähtud, ole ju ettevõtte jaoks suur. Hoiak on lihtsalt võetud põhimõtteline, et maksmine tähendanuks justkui ettevõtte enda süüdi tunnistamist.

Sellistes lugudes on keeruline võtta seisukohta, sest alati on kummalgi oma tõde, mida tuleb arvestada. Ent nimetatud juhul on ebaõiglus juba selles, et tegelikult on selles olukorras vastutus juhtunu eest veeretatud justkui hukkunute peredele, kes on niigi kaotanud lähedase inimese. Inimese, kes aastaid sellelsamal kaevandusettevõttel kasumit teenida aitas.