Ühistud kui ettevõtted

Korteriühistud on meil tegutsenud juba üle 20 aasta. Pärast seda kui kadusid nõukaaegsed majavalitsused ja inimesed oma eluruumid riigi loodud skeemi järgi ära erastasid, tuli kortermajade elanikel-omanikel hakata maju ühiselt haldama. Harjumine arusaamaga, et iga korteriomanik on samal ajal ka maja kaasomanik, pole tulnud lihtsalt.

Praeguseks on see siiski juba enam-vähem juurdunud arusaam. Suures osas ühistutes on võetud laenu, korrastatud maja katust ja fassaadi, soojustatud seinu ja sokleid, remonditud trepikodasid.

Kuid aeg-ajalt tuleb ühistutel ikka veel kokku puutuda probleemidega, mis eelkõige neile endile tuntavalt ebaõiglaselt nende kaela on veeretatud.

Kõige eredam näide muidugi on ühisvastutus maja küttearvete eest, mis kõige markantsemalt on näidanud oma väärastunud palet Kohtla-Järvel, kus ühistute liikmed on pidanud külmetama kaasomanike pärast, keda nende kohustused arveid tasuda ei huvita. Riik isegi laiutab siiani käsi ning ei tea, kus on väljapääs − aga ühistu peab selle leidma.

Naaberlinnas Jõhvis tekkis ootamatu olukord, kus vallavõim asus prügiettevõtte majandushuvide kaitsele, selle asemel et kaitsta elanikke hüppelise hinnatõusu eest. See pole niisama plakatitega vehkimine. Vaja on tunda seadusi ja juriidilist kirjasõna, et oma õiguste eest seista. Nagu ka kohtuskäimise puhul nende kaasomanikega, kes oma kohustusi eirates on võlgu kogunud.

Täna kirjutame probleemist, kus üks ühistu on hädas korterist tuleva müraga, aga lahendust kusagilt ei paista. Sest tõenäoliselt ei ole keegi võimeline ega pädev majasisest mürataset mõõtma.

Korteriühistud on meil sageli justkui mitmefunktsioonilised ettevõtted, kes peavad hakkama saama kõikvõimalike probleemide lahendamisega, kes küll ei taotle kasumit, kuid kahjumisse jääda ei tohi. Ja väga sageli on selle ettevõtte eesotsas inimene, kes teeb seda tööd peaaegu et ühiskondlikel alustel või väga väikese tasu eest. Kas see on loogiline?