Saast Ida-Virumaale, raha Tallinna
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
23. märts 2017, 12:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kaua kestab veel selline ebaõiglane olukord, kus Ida-Viru ettevõtted tasuvad riigile sadu miljoneid eurosid keskkonnatasusid, millest aga kohaliku elu turgutamiseks jõuab tagasi vaid tilluke osa?
2015. aastal laekus riigikassasse keskkonnatasusid ligemale 81 miljonit eurot. Sel aastal arvestab riik rohkem kui 86 miljoni euroga. Lõviosa sellest ehk suurusjärgus 70 miljonit eurot maksavad Ida-Virumaal tegutsevad põlevkivitööstuse ettevõtted. Ligikaudu poole summadest moodustavad saastetasud, ülejäänu on peamiselt põlevkivi kaevandmise õiguse ja vee erikasutustasu. Ida-Virumaale jääb keskkonnatasudest ligikaudu 14 miljonit eurot, mis jaguneb vaid nende valdade vahel, kus parajasti põlevkivi kaevandatakse.
Lähinaabruses asuvad linnad, kus elab kümneid kordi rohkem inimesi, kelle tervist ja elukeskkonda on samuti tööstus mõjutanud, ei saa saastetasudest mingit osa. Samas tuleb nendes linnades sageli maadelda ka aegade hämarusest pärit pärandreostusega, mis aeg-ajalt endast kummitusliku tondina märku annab ja mille tagajärgede kõrvaldamine suuri kulutusi nõuab.
Terve mõistus ja õiglustunne ütlevad, et lõviosa keskkonnatasudest peaks jääma piirkonda, mis kõige rohkem kannatab. Loodusele põhjustatud kahjude hüvitamise kõrval peaks keskkonnatasudega leevendama ka sotsiaal-majanduslikku mõju. Paljude praeguste Ida-Viru probleemide juured on nõukogudeaegses suurtööstuses.
Praegu on laias laastus nii, et saastamine toimub Ida-Virumaal, aga kahjutasu läheb Tallinna, kus see võimukoridorides ära jagatakse − riigieelarve aukude lappimiseks või siis keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu mitmesugustesse keskkonnaprojektidesse, millest vaid väike osa viiakse ellu Ida-Virumaal. Viimase kümne aasta jooksul on põlevkiviettevõtted ainuüksi keskkonnatasusid maksnud riigile suurusjärgus 400 miljonit eurot. Sellele lisaks on riik teeninud ka sadu miljoneid tööjõumaksude ja Eesti Energia makstud dividendidena.
Ida-Virumaa ebaõiglasele kohtlemisele keskkonnatasudest laekuva raha jaotamisel on aastaid tähelepanu juhtinud nii Ida-Viru omavalitsusjuhid kui ka mitmed poliitikud. Viimati rääkis sellest Põhjarannikule antud intervjuus riigikogu majanduskomisjoni esimees Aivar Kokk. "Me teame, et Ida-Virumaalt kogutakse kokku väga paljusid keskkonnatasusid. See raha tuleks siia tagasi investeerida, et inimesed tahaksid siin elada ja ettevõtjad oma ettevõtteid luua," ütles ta. Tema erakond IRL on aastaid riigis võimul olnud, aga selles osas pole seni muutunud midagi.
Neli aastat tagasi analüüsis poliitikauuringute keskus Praxis põlevkivi kaevandamise ja töötlemise sotsiaal-majanduslikku mõju Ida-Virumaale. Uuringu põhiline järeldus oli, et keskkonnatasudest laekuva raha kasutamine on tasakaalust väljas ja seda tuleb põhjalikult muuta. Selle raha eest tuleks senisest märksa rohkem teha elukeskkonna parandamiseks Ida-Virumaal, kus põlevkivitööstuse mõjud on tugevamad kui kusagil mujal. Seegi uuring on seni osutunud suuresti tuuletallamiseks, sest tehtud järeldusi pole riigivõim arvestanud.
Eri ministeeriumide ametnikud on kulutanud aastate jooksul tohutult töötunde arvukate Ida-Virumaa arendamist puudutavate analüüside ja tegevuskavade tootmiseks. Kirjapandud plaanidest on teoks tehtud vaid tühine osa. Põhjus on lihtne: igasugu plaane on kirja pandud palju, aga raha nende elluviimiseks pole enamasti planeeritud. Nii toimubki pidev näiline ja tulemustehõre probleemidega tegelemine.
Nüüd on uue algatusega välja tulnud ettevõtlusminister Urve Palo. Ta tegi rahandusministeeriumile ettepaneku suunata veerand põlevkiviettevõtete tasutavatest saastetasudest ehk igal aastal ligemale kümme miljonit eurot Ida-Viru programmi elluviimiseks. See oleks loogiline rahaallikas paljude aastaid lahendamist ootavate probleemide lahendamiseks. Iseküsimus, miks see määr on ainult 25, aga mitte näiteks 50 protsenti.
Samas võib ette näha, et selline plaan tekitab ka tugevat vastuseisu, sest harjumuspärase rahastamissüsteemi muutmisega keegi kindlasti ka kaotab raha. Ei ole välistatud, et seegi kavatsus jääb aastateks kalevi alla. Ei imestaks, et nii nagu sisekaitseakadeemia kolimise puhulgi, täidavad peagi avaliku ruumi tulised seisukohad, et saastetasude osaline suunamine Ida-Virumaale on ebaotstarbekas, mõttetult kallis ja seab peale riikliku julgeoleku ohtu ka Eesti ökoloogilise tasakaalu.
Arenenud riikides on piirkonnad, kus ammutatakse kogu ühiskonnale jõukust toovaid maavarasid, üldjuhul heal järjel. Saastetasude õiglasema ümbersuunamisega on võimalik seda teha ka Eestis.