/nginx/o/2016/01/19/11996533t1h7f44.jpg)
Suvorovlik haldusreform
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/19/11996533t1h7f44.jpg)
Haldusreformist räägiti meil juba ammugi − nii aastat 15-20 −, kuid vabatahtlikud liitumised toimusid kuidagi väga loiult. Huvi oli väike. Ja ka riigi pakutav rahaline toetus ei stimuleerinud eriti. Vahest vallale poetatavatest veeringutest mõnevõrra mõjusam oli koha kaotavatele vallavanematele pakutav personaalne rahaline hüvitis − aastapalk peo peale! Seda isegi juhul, kui liitunud valla vanem saaks uues vallavalitsuses hea ja tasuva töökoha. Näiteks abivallavanemaks või peaspetsialistiks. Lausa enneolematu privileeg!
Alles mullu läksid läbirääkimised hoogsalt käima ja sedagi vaid riigipoolse tagantsundimise tõttu. Et kui ei liitu ise, siis tuleb sundliitmine. Ilma kompensatsioonita. Suurem osa leidiski endale paarilise või siis mõned tulevased paarilised. Peaasi, et see maagiline piirnorm − 5000 elanikku − täis saaks. Muidugi kuuldus ka ironiseerimist, et kas 4999 inimesega vald on ikka elujõuetum kui 5001 inimesega vald. See oli muidugi äärmuslik näide. Kuigi mina arvan, et nii mõnigi 3000-4000 inimesega vald võib märksa paremini hakkama saada kui teine 6000-7000 elanikuga. Suurus ei näita alati efektiivsust. Mitmest vaesest kokku liitmisega ühte rikast ei tee. Või kui edaspidi uus keskus ehk välja ehitataksegi, siis seda vaid ääremaade arvelt, kus jääks raha veelgi vähemaks. Olulist rolli mängivad pigem ikka muud näitajad kui elanike arv. Vallasisene logistika, ääremaade ühendused keskusega. Elanikkonna koosseis ja tööealiste arv, töökohtade arv, inimeste tööga hõivatus, ressursside olemasolu ning eks ka juhtimise efektiivsus. Aga see selleks.
Kuid kõige kiuste leidus neidki viimseid mohikaanlasi − valdu, kes ei soovinud mitte kellegagi ühineda − ja 5000 limiit täis ei saanudki. Neid ootab sundliitmine. Pannakse paari nii, nagu pealinnale parem paistab. Kusjuures nuheldud saab ka see sõnakuulelik vald, kellele see sundkorras kaasa antakse − tulevane kaasa tuleb nüüd juba ilmselt kaasavarata. Ja tekib ka situatsioone, kus sundliitmist ei soovi kumbki pool. Ei see, keda liidetakse, ega ka too, kellele uus kaaslane vägisi külge poogitakse. Kui kuulen sundliitmistest, siis meenub mulle millegipärast alati kunagine kuulus Vene riigi feldmarssal ning generalissimus Aleksandr Suvorov. Teadagi oli ta tark, vapper, tagasihoidlik ja soldatitele lausa lihase isa eest. Nii vähemasti meile varem räägiti ja kirjutati.
Kuid see on medali üks külg. Teisalt oli ta aga rikas krahv, kellele kuulus mõisaid ja tuhandeid talupoegi-pärisorje, keda ta majandas kui kasulikke tööloomi, oma töökarja. Ja seejuures üsna karmi käega. Tema elulugu lugedes sattusin järgmisele seigale. Kord üht oma mõisa revideerides küsis Suvorov mõisavalitsejalt, kui palju on pärisorjadel lapsi ja kui palju noori peresid. On see ju tulevane tööjõud ning rikkus. Valitseja laiutas selle peale käsi ja kurtis, et vaat vallalisi on meil väga palju. Nii noormehi kui ka neide. Kuid abiellutakse kuidagi harva. Suvorovil oli seepeale kohe suvorovlik lahendus varnast võtta. Kutsuda kõik vallalised homme hommikuks mõisa!
Tulidki noored härra käsu peale kokku, seisid eraldi salkades ning nihelesid. Poisid omas, tüdrukud omas kambas. Et mida meie härra küll soovib. Härra tuli välja ja andis käsu: kõik pikkuse järjekorras ritta nagu sõjaväes! Poisid omas reas, tüdrukud seal vastas omas reas. Ja nüüd astugu read üksteisele vastu ja võtku vastastikku kätest kinni. Pikk pikaga, lühike lühikesega. Ning sedasi olidki poisid-tüdrukud härra käsu järgi paaridesse pandud. Meeldigu see asjaosalistele endile või mitte. Ning marss-marss kirikusse papi juurde paari panema. Pärisorja isiklik sümpaatia, antipaatia või armastus ei lugenud härrale mitte midagi − see oli tühi null. Pärisori oli ju härra omand, mida tuli võimalikult efektiivselt ära kasutada.
Mulle näib, et ka selles sundliitmises on mõningaid sarnaseid jooni suvorovliku paari panekuga. Viimased uudised näitavad aga seda, et kõik need läbirääkimised ja parima paarilise vabatahtlikud otsingud on olnud vaid bluff. Komöödia rahvale. Sest paari panek ja kokku liitmine saab toimuma mitte kokkulepetega, vaid hoopiski nii, nagu mõned pealinna kõrged ametnikud seda soovivad.
Näiteks otsustati kusagil kuluaarides moodustada Ida-Virumaa keskosast üks tohutu suur Alutaguse hiidvald. Peipsi järvest Soome laheni välja. Kuigi asjaosalistest polnud mitte keegi sellisest supervallast huvitatud ja omavahel lepiti kokku hoopiski teisiti. Aga keda see pealinnas huvitab? Sest seal teatakse ju muidugi kõigist kõige paremini, mis on vajalik ning mis mitte. Kuid milleks sel juhul siis kogu see eelnenud vabatahtlike ühinemisläbirääkimiste komöödia?