EMO: tulla või mitte tulla?

Küsimus, kas tulla või mitte tulla erakorralise meditsiini osakonda (EMO), on sageli omandamas hamletlikku sisu.

Ühelt poolt soovitakse juhul, kui inimesed tunnevad, et nende organismis on midagi ebatavalist toimumas, pöörduda kohe meditsiiniasutusse, sest arstide kiire sekkumise korral on võimalik ära hoida näiteks insulti või infarkti. Teisalt on kiirabi ja haiglate EMOd viimastel nädalatel päästnud Eestis valla kampaania, mille lihtsustatud sõnum on, et ärge neid pealtnäha tühiste probleemidega tülitage ja töökoormust suurendage.

Ent pangem end terviseriket kahtlustava inimese olukorda. Kui ta tunneb, et tervisega on midagi ebatavalist juhtunud, siis kuhu ta peaks abi saamiseks pöörduma? Perearstid töötavad üldjuhul vaid tavalisel tööajal ja tööpäeviti.  Vastuvõtuaega tuleb oodata vahel nädalaid. Lähed omal jalal EMOsse, on oht saada hukkamõistu osaliseks, kui selgub, et häda polnudki kuigi suur. Lõpuks lööb osa inimesi käega ega lähe kuhugi, lootes, et ehk läheb niisama üle. Pärast leitakse tagantjärele, et oleks õigel ajal arsti poole pöördutud, olnuks võimalik veel haiguse ägenemist ära hoida...

On arusaadav, et pöörduda lihtsamate terviseprobleemidega EMOsse, mis mõeldud siiski eelkõige raskes seisus haigetele, pole ratsionaalne. Ent millised on muud valikud? Praegu pole enam isegi valveapteeki, kust mingi ägeda vaevuse korral valurohtu saada, rääkimata sellest, et perearst oleks pidevalt kättesaadav. Võimalik tervisekeskuste loomine aitab seda probleemi ehk leevendada.

Praegu aga võrdub küsimus, kas minna EMOsse või mitte minna, tõesti mõnikord küsimusega kas olla või mitte olla.