Ametiühingute jõud

Kas olete tähele pannud, missugustest eluvaldkondadest tuleb kõige sagedamini nurinaid viletsa palga üle ning hoiatusi kõikvõimalike aktsioonide kohta? Kõige sagedamini on need meditsiinitöötajad, õpetajad ja energeetikud, vahel harva teevad häält ka transporditöötajad.

Võiks arvata, et just nendes valdkondades on väga viletsad sissetulekud, ent statistika näitab hoopis midagi muud. Näiteks tervise arengu instituudi andmetel oli täiskoormusega töötava arsti brutopalk mullu 2471 eurot. Täiskoormusega õendustöötaja töötasu ulatus aga 1244 euroni. Ida-Virumaa energeetiku keskmine töötasu on 1400 eurot − ligi 500 eurot kõrgem kui maakonna keskmine palk.

Ka õpetajate keskmine palk peaks sel aastal ulatuma 1200 euroni − nii on vähemalt ministeerium lubanud. See on Eesti keskmise palga tase − enamiku maakondade keskmised nii kõrgele ei küüni. Eesti keskmist kergitab oluliselt Tallinn.

Aga miks siis just nendes sektorites kõige sagedamini meeleavalduste ja streigisõnumeid kuuleme? Sest need on Eestis valdkonnad, kus on olemas tugevad ametiühingud. Kuigi muidugi on ka palgasurve nendes sektorites suur.

Nii meedikud, energeetikud kui ka õpetajad on hea näide selle kohta, et ka Eestis, nagu oleme harjunud Põhjamaade kogemusel nägema, on töötajate hääl tugevam, kui seal on tugev ametiühing. Muidugi ei tähenda tugev ametiühing seda, kui tööandjalt aina ebarealistlikumaid järeleandmisi nõutakse. Sest ka tööandja huvid on otseses seoses töövõtja omadega.