Kas kaotatud pool või leitud miljon?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Juba see oli iseenesest Kohtla-Järve linna selle sajandi ajaloos erakordne sündmus, et rohkem kui kümne miljoni euro suurusel hankel Nikolai Ossipenko firma N&V esitatud hinnapakkumine Kohtla-Järve linnavalitsuse poolt esimesel katsel sel sügisel korvi sai. Linnavalitsus leidis, et raha küsiti liiga ahnelt − 1,4 miljonit rohkem kui oli seatud hanke eeldatud maksumus.
Teisel katsel vähendas N&V pakkumist ühe miljoni võrra, kuid see ületas ikkagi oodatud hinda ligemale poole miljoni võrra. Selle pakkumise võttis linnavalitsus vastu. Mõnes mõttes oldi selg vastu seina. Tegu oli juba kordushankega ja ajutisele N&Vga pikendatud eelmise perioodi lepingu tähtaja kukkumiseni oli jäänud napp nädal.
Formaalselt oli tegu korrektse riigihankega. Hanketingimusi ega tulemusi pole keegi ametlikult vaidlustanud. Küll aga peaks nii linnavalitsuses kui ka volikogus ja eriti revisjonikomisjonis tekitama tõsise küsimuse see, miks ikkagi Kohtla-Järve linna kõige kallihinnalisemal hankel tuleb korduvalt vaid üks pakkumine ning ikka ühelt ja samalt firmalt.
Kui juba esimene hange rappa läks, kas siis polnuks mõistlik hanketingimusi üle vaadata, et oleks tekkinud tugevam konkurents ja seeläbi lõppkokkuvõttes ka linnale soodsam hind?
Nüüd on aga seis selline, et erilised optimistid võivad küll arvata, et linnavalitsus säästis ühe miljoni maksumaksjate raha, pessimistidele on aga selge, et pool miljonit eurot läks raisku.