Uus võimalus pärast vanglat
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
24. jaanuar 2018, 20:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel nädalal oli Põhjarannikul võimalus piiluda Viru vangla paksude müüride vahele ning ajakirjanikud said teada nii mitmeidki üllatavaid asju. Eks inimesed ongi harjunud arvama, et vangla on üks koht, kus kinnipeetavad peavad karistuseks istuma tegude eest, millega nad on rängalt rikkunud ühiskonnas kehtivaid reegleid.
Ent tänapäeva Eesti karistussüsteem on aina rohkem liikunud selle poole, et karistatu muutuks, pookides talle külge huvisid ja oskusi, mis edaspidi vähendaks võimalikult minimaalseks tema soovi või vajaduse kuritegelikule teele astuda.
Viru vanglas on näiteks võimalik õppida eri ameteid alates keevitamisest ning lõpetades aianduse ja kokandusega. Jah, vanglas on olemas isegi oma kasvuhooned. Lisaks stimuleeritakse riigikeeleõpet, on mitmesugused sotsiaalprogrammid alates viha kontrollimisest kuni liiklusohutusprogrammini välja.
Eesmärk on, et kinnipeetav saaks vanglast väljudes oma eluga hakkama − riik tagab isegi ajutise eluaseme, kui algul seda pole, ja annab vanglast lahkujale kaasa kolme miinimumpalga suuruse elamisraha.
See kõik võib tunduda ülemäärase kurjategijate poputamisena, ent kokkuvõttes on tegemist ennetusega, vähendamaks retsidiivsust. Viimaste aastate statistika näitabki järjekindlalt kinnipeetute arvu vähenemist − veel kümmekond aastat tagasi oli see Eestis praegusest poole suurem. Lõppkokkuvõttes on ühiskonnale odavam püüda seaduse vastu eksinuid õigele teele aidata kui neid pelgalt vangla ja vabaduse vahel pendeldada.