Marionetid volikogudes

FOTO: Põhjarannik

FOTO: Põhjarannik

Olukord, kus volikogudes teevad saadikud otsuseid eelkõige oma munitsipaalse töökoha säilitamise nimel, ei ole hea ei kohalikule arengule ega demokraatiale.

Võimude lahususe põhimõttest lähtudes ei tohi kohalikesse volikogudesse kuuluda linnavalitsuste ja vallavalitsuste ametnikud. Kui nad valituks osutuvad, peavad nad loovutama oma koha neist vähem hääli saanud nimekirjakaaslastele. Küll aga ei ole volikogus kohaliku elu üle otsuste tegemine keelatud koolide, kultuurikeskuste ja teiste munitsiaalasutuste töötajatel.

Nii ongi tekkinud üksteisest sõltuvuses olev ringahel. Volikogus olevad saadikud kinnitavad linnavalitsuse ja nende liikmete palgad. Nood omakorda haldavad linnaasutusi, valivad nende etteotsa juhte, kelleks on sageli needsamad saadikud, ning määravad omakorda neile palga ja preemiad.

Sellisel moel on saadikud ametikohast tulenevalt muutunud volikogus marionettideks. Nad ei esita istungitel enamasti kunagi küsimusi. Nad hääletavad alati nii, nagu linnavalitsusele vaja. Kui on tarvis esitada kohalik parteijuht linna aukodanikuks, nagu hiljuti Kohtla-Järvel, siis peavad tema ülistuseks ka sütitavaid kõnesid nagu parimatel Brežnevi aegadel. Selline valitsemisviis annab selle punujatele absoluutse võimu ning head eeldused ka võimalike konkurentide tasalülitamiseks näilise demokraatia tingimustes. Mängid süsteemis oma rolli kuulekalt kaasa, saad oma osa hüvedest, avaldad rahulolematust, leitakse kiiresti asendaja.

Teema ei ole ilmselt  kõneväärt nendes omavalitsustes, kus täitevvõimust sõltuvaid saadikuid on volikogudes üksikud. Kuid Eestis on näiteid, kus üle poole volikogu liikmetest on linnavõimust otseselt sõltuvad.

Näiteks Narvas võimul oleva Keskerakonna viimase valimisnimekirja sajast liikmest oli koguni 60 seotud munitsipaalstruktuuridega. Paljud neist langetavad praegu volikogus otsuseid. Tähelepanuväärne, et osa neist on aastaid olnud ametis kohusetäitjana, mis võimaldab neid volikogus isemeelsuse näitamise korral ametist kiiresti vabastada. Nad teavad, et Narvas ei ole neil samaväärset töökohta kuigi tõenäoline leida.

Hulk inimesi on Eestis sattunud kohtu alla, sest on jätnud end taandamata hääletuselt küsimuses, kus neil võib esineda huvide konflikt. Sama põhimõtet laiemalt vaadates ei tohiks aga näiteks Kohtla-Järve linna volikogu linnaeelarvetki vastu võtta. Volikogusse kuuluvad linna koolide, lasteaedade, huvikoolide, kultuurikeskuse, sotsiaalhoolekandekeskuse, munitsipaalettevõtte juhid ja töötajad. Lisaks veel ka nende kommunaalettevõtete esindajad, kellelt Kohtla-Järve linn ostab miljonite eurode eest teenuseid. Kas nemad ei peaks huvide võimaliku konflikti tõttu eelarve menetlemisest end taandama, sest nii nende endi kui nende asutuste heaolu, kust nad palka saavad, sõltub sellest, millised summad nende endi heaks kiidetud eelarvesse on kirjutatud?

Õiguskantsler Ülle Madise pöördus eelmisel sügisel  riigikogu põhiseaduskomisjoni poole ettepanekuga luua huvide konflikte vältiv õigusselgus olukorras, kus kohaliku omavalitsuse volikogu liige töötab omavalitsuse hallatava ametiasutuse juhina või kuulub sellise kohaliku omavalitsuse osalusega ühingu juhatusse või nõukokku, mille üle ta volikogu liikmena peab tegema järelevalvet.

Oluline on jõuda ka selgusele, kas kohalikust võimust oma igapäevase palgatööga sõltuvad inimesed saavad üldse volikogus sõltumatult vastu võtta otsuseid, mis on parimad kohaliku arengu, aga mitte kohaliku võimu ja äri võtmefiguuride huvides. Kui seada reegliks, et ükski kohalikust eelarvest palka saav inimene ei tohiks huvide konflikti tõttu volikogusse kuuluda, jõuaksime teise äärmusesse, millega välistatakse suur hulk inimesi, kes on loomult aktiivsed ja asjatundlikud. Kuid võib-olla oleks see osale koolijuhtidele hoopis kergenduseks, mis võimaldaks pühenduda rohkem põhitööle ja mitte käia volikogus head nägu tehes kohalike oligrahide võimupüramiidi koos hoidmas.

Muudatusi tuleb teha, et kohalikest volikogudest poleks põhjust edaspidi kõnelda kui papa Carlo teatrist.

Tagasi üles