JUHTKIRI: Päästerõngast oli abi
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
23. veebruar 2018, 00:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ligemale kaks aastat tagasi Narvas istungit pidanud vabariigi valitsus otsustas tõsistesse raskustesse sattunud põlevkivitööstusele heita päästerõnga, vähendades ligikaudu kuus korda tollal kehtinud ressursitasusid, leidus Eestis küllalt pahandajaid, kes pidasid seda põhjendamatuks kingituseks põlevkivitöösturitele.
Kahe aasta võrra tagantjärele targana võib seda otsust julgelt mõistlikuks nimetada. Jah, ressursitasude laekumine riigieelarvesse vähenes ajutiselt. Et aga selle suurus seoti maailma kütuste turul toimuvaga, siis on seal olukorra paranemisega hakanud tõusma ka Ida-Viru põlevkiviettevõtete makstavad ressursitasud, olgugi et need ei ole veel samal tasemel nagu paari aasta eest.
Veelgi olulisem on aga arvestada laiemat mõju. Kui siinne põlevkivitööstus oleks kokku vajunud ja tuhanded inimesed tööta jäänud, poleks riigile neilt laekunud enam ei tulumaksu ega sotsiaalmaksu. Küll aga oleks pidanud riik leidma kümneid miljoneid lisaeurosid piirkonnas plahvatuslikult süvenevate sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamiseks.
Nüüdseks on nii Eesti Energia, Viru Keemia Grupp kui ka Kiviõli Keemiatööstus tulnud läbi kriisiaegsest puhastustulest, mille käigus on paratamatult tulnud mõnevõrra koomale tõmmata ka töökohti, ent need on toimivad ja kasumlikud ettevõtted, mis maksavad ka riigile priskelt makse. Tuhanded Ida-Viru inimesed on tööga kindlustatud.
Valitsuse poolt on aga jäänud veel üks võlg. Kaks aastat tagasi seoti ressursitasud maailmaturu hindadega ajutise lahendusena, millele tuli välja töötada püsiv valem. Seda pole aga tänaseni.