:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
JUHTKIRI: Metsaküsimus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
See on täitsa hämmastav, kuidas juba pikemat aega käib Eestis lausa asjatundjate tasemel vaidlus selle üle, kas Eestis on metsa liiga palju, liiga vähe või parasjagu.
Tundub, et mis saaks olla lihtsam, kui tänapäeva tehnilisi võimalusi arvestades meie metsaressurss kokku arvestada. Aga jama on selles, et eri huvigrupid saavad erisuguselt aru sellest, mis on mets. Metsakaitsjad ütlevad, et tavainimese mõistes on õige puu see, mis on saanud mitukümmend aastat kasvada, teisalt jälle öeldakse, et ka poolteise meetri kõrgune lepp kõlbab metsa osaks arvestada.
Eestis on tavainimesele metsaga seonduv eelkõige emotsionaalne teema ning kui jutt käib puude langetamisest, siis kaldub poolehoid ikkagi raievastaste suunas. Küllap on siin oma osa kontrollimatute 1990ndate kogemusel, kui metsavargused ja röövraied olid ühiskonna oluline valupunkt.
Aga Eesti inimesele on mets alati olnud erilise tähtsusega − sealt on leitud varju vaenlase eest, saadud toitu, ehitusmaterjali, kütust ja muud eluks vajalikku.
Tänapäeval on mets paljudele meelerahu ja looduspuhtuse sümbol, paljudele püha paik, mille raiumine võrdub kuriteoga.
Ka meie oleme aeg-ajalt kajastanud inimeste proteste puude langetamise vastu. Kõige sagedamini kostab sellist rahulolematust linnadest, kus inimesi ärritab, kui tänavatel võetakse mingil põhjusel maha puid või kärbitakse nende võrasid. Ka tänases lehes kirjeldatud Voka juhtum pärineb samast reast.
Paljud inimesed ei mõtle sellele, et ka mets kasvab ja vananeb ning kui teda õigel ajal maha ei võta, siis läheb puit raisku, selle asemel et tuua kasu majandusele.
Aina kasvav vastuseis metsatööstuse ja nn puukallistajate vahel näitab muu hulgas ka kodanikuühiskonna tugevnemist. Ent laiemal avalikkusel on keeruline võtta argumenteeritud seisukohta, sest kumbki pool kasutab argumente, mille paikapidavust ei olegi nii lihtne kontrollida.