JUHTKIRI: Kui keegi oleks sekkunud
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
9. mai 2018, 09:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politsei peab midagi tegema, et avalikkust rahustada. Narvas 21. aprillil avalikus kohas toimunud jõhker naise tapmine oli tegelikult mõnda aega kestnud vägivalla lõppvaatus. Pärast mida oli politsei sunnitud endale tuhka pähe raputama ja oma viga tunnistama. Oli ju ohver korrakaitsjaid varem teavitanud vägivaldsest mehest, kes on teda juba ähvardanud. Tagantjärele kõike hinnates on laual vaid oleksid juhuks, kui politsei oleks toona sekkunud.
Nüüd lubab siseminister, et juhtunu tõttu peavad konkreetsed ametnikud vastutust kandma, ja ilmselt jääb nii mõnigi politseinik oma kohast ilma. Ehkki see ei muuda juhtunut olematuks, on see märk, et politsei on valmis oma vigu tunnistama ja nendest õppima.
Kohtla-Järvel aset leidnud 15aastase tütarlapse tapmise loole eelnes aga samuti hilisema kireroimari poolne varasem vägivald, mis oli aga teada ohvri ja kurjategija tutvusringkonnale. Kas need inimesed, kes teadsid, oleksid õigeaegse sekkumise korral saanud veretööd ära hoida? Seda ei saa me enam kunagi teada. Küll aga teame, et igal esmaspäeval tuleb politseist teateid nädalavahetusel aset leidnud kuritegude kohta, millest enamik räägib Ida-Virumaal toimunud lähisuhtevägivallast.
Need kaks juhtumit on eredad näited selle kohta, kui traagiliselt võivad lõppeda katkised inimsuhted seal, kus oleks tarvis kiiret kõrvalist sekkumist, kuid seda ei tule. Keegi võib ju arvata, et peresisesed vägivaldsed arveteklaarimised on pere siseasi, kuid tavaliselt on esimene hoop lähedase pihta vaid esimene samm tulevases vägivallajadas, mille lõppvaatus võib olla ka inimese tapmine.