Jõhvi ei vaja marionettvalitsust

FOTO: Põhjarannik

FOTO: Põhjarannik

Jõhvi peaks täna saama uue vallavanema. Juba kuuenda viimase veidi rohkem kui nelja aasta jooksul. Meenutuseks viis eelmist: Võhmar, Juhkov, Surva, East, Naumkin.

Jõhvi võim on taas lõhki ja klotse, mis omavahel sobiksid ning millest ilus muster kokku panna, on legokastist üha keerulisem leida. Ometigi tuleb volikogusse jõudnud saadikutel kas või kipakas võimuliit  kokku panna lootuses, et see väga ebardlik välja ei näe ega esimeste värinate peale kokku ei varise.

Eksimisruumi palju pole, sest paari viimase aasta jooksul toimunud võimupöörded on mõjunud käsipidurina maakonnakeskuse arengule. Kui põhiline energia kulub võimu hoidmisele ja nii-öelda oma inimeste paigutamisele vallavalitsusse, siis ei jäägi muud üle kui esitleda suurte töövõitudena hooldekodu direktori väljavahetamist ja  liuväljaku rajamist. Sisepingetest hõõguval vallavõimul on tegu, et varasematel aegadel ettevalmistatud plaane lõpuni viia, rääkimata uute algatuste käivitamisest.

Jõhvi seisakuaeg on eriti selgelt avaldunud paaril viimasel aastal. See langeb kokku ajaga, mil vallavolikogus toimus võimupööre, mis tõi võimutüüri juurde valimisliidu Jõhvi − Meie Kodu, kelle sisuliseks liidriks on kurikuulus kommunaalärimees Nikolai Ossipenko.Tookord tõrjus ta Teet Enoki ja tema kaasvõitlejate abil võimult vallavanema Aivar Surva ja volikogu esimehe Niina Neglasoni. Mullu suvel lükkas ta kõrvale ka Enoki enda ja napilt aasta ametis olla jõudnud vallavanema Eduard Easti ning tegi niinimetatud pannkoogikoalitsiooni Niina Neglasoni valimisliiduga Jõhvi Eest, kelle ta nüüd omakorda üle parda heidab. Mõlemad võimuliidud kukkusid kiiresti läbi.

Valimisliidu Jõhvi − Meie Kodu liikmed võtavad nii volikogu kui ka selle komisjonide istungitel harva sõna. Nendelt on keeruline saada sisulisi ja konkreetseid kommentaare ka ajakirjanikel. Tegu oleks justkui tummade parteisõduritega, kes ootavad enne istungit vaid juhiseid, kuidas hääletada.

Olulisemates poliitilistes ja personaalsetes küsimustes kokkulepete tegemiseks käivad teiste valimisliitude ja erakondade kohalikud liidrid kaupa tegemas Nikolai Ossipenko juures, kes ise pole volikogusse juba mitmeid aastaid kuulunud. "Teised sellest valimisliidust ei otsusta midagi," põhjendavad nad tema jutul käimist. Mis ajendab seda tegema, on raske aru saada. Ehk mõni kaupleb endale ametikohta, teine loodab, et temast aidatakse teha uut "Boroditšit" ja sillutada kohta riigikogus. Osav kombinaator oskab seda laadi soove oma huvides ära kasutada.

Ossipenko liigutab aga nii-öelda oma inimesi nagu malenuppe prügiveo ja teehooldusfirmade, prügila ja kaabeltelevisiooni ning Kohtla-Järve linnavalitsuse ja Jõhvi vallavalitsuse vahel. Muu hulgas ei jätnud ta saatuse hoolde ka  Kohtla-Järve endist linnapead Jevgeni Solovjovi, kes jõustunud kohtuotsuse kohaselt "aitas" koos abilinnapeaga teenida Ossipenko firmal miljon eurot kriminaalset tulu Kohtla-Järve maksumaksjate arvelt. Solovjovist sai prügila direktor.

Ossipenko ise pääses tookord kohtupingist tänu arstitõendile, mille kohaselt ei võimaldanud tervise seisund tema üle kohut mõista. Oma firma aktsiaseltsi N&V päästis ta miljoni euro hüvitamisest selle likvideerimisega, aga sama edukalt nagu varemgi toimetab nüüd kommunaaläri vallas osaühing N&V.

Neid asju ei oleks põhjust praegu meenutada, kui Ossipenko tegeleks edasi vaid oma ettevõtlusega, ent ta  dirigeerib kulisside tagant aktiivselt ka Jõhvi võimu. Selle poolest erineb ta näiteks saatusekaaslasest Edgar Savisaarest, kes samuti hiljuti tervislikel põhjustel kohtu alt vabanes. Kui Savisaare niidid riigi ja ka pealinna poliitika mõjutamiseks on Keskerakonna esimees Jüri Ratas otsustavalt läbi lõiganud, siis Jõhvis hoiab Ossipenko neid raudselt peos ja juhib Carabas Barabasina mängu. Näib, et kohaliku võimu üle kontrolli omamine on justkui vältimatu eeldus kommunaalfirmade edukaks toimimiseks. Tänases Eestis ei tohiks jääda isegi muljet, et mõni linna- või vallavalitsus on muutunud mõne erafirma filiaaliks või vastupidi. Jüri Ratas teab ja näeb seda, aga ei mürista, vaid tunneb pigem heameelt, et uue kombinatsiooni tulemusel lööb Keskerakonna lipp ka Jõhvis taas lehvima.

Kui Ossipenko ei ole formaalselt Jõhvi volikogus justkui keegi, miks käivad siis nii Jõhvi juhtpoliitikud kui isegi mõned riigikogu liikmed tema juures jätkuvalt poliitilisi diile punumas ja ennast naeruvääristamas? Millise näoga nad lähevad hiljem näiteks koolidesse pidama ilukõnesid aususest ja põhimõttekindlusest, olles ise löönud võimulesaamise nimel käed tegelasega, kes on tuntud sellega, et tema firma suutis pikaajalise korruptiivse süsteemi loomisega Kohtla-Järvel teenida miljon eurot kriminaalset tulu?

Mitmed neist on Ossipenkoga liitu minnes naiivselt rääkinud, et see on suur võimalus teda mõjutada ja hoida ära justkui hullemat, mis tahes see ka poleks.  Tegelikult on nad ise osutunud tema poliitteatri rollitäitjateks, kes liigse improviseerimise korral on lihtsalt välja vahetatud. Sellised tegelased nagu Hants Hint, Eduard East, Teet Enok ja nüüd ka Niina Neglason ja kompanii peaksid seda hästi teadma. Nüüd on järjekorras sama reha uued katsetajad.

Hämmastav, et asjaosalised on püüdnud seejuures jätta muljet, et ilma Ossipenkolt dobroo'd saamata polegi võimalik Jõhvit juhtida.  See oleks justkui normaalsus, millega peab leppima.

Aga võib-olla ütleksid Jõhvi volikogu juhtfiguurid Ossipenkole hoopis, et räägime poliitikast teiega jälle siis, kui tulete volikogu liikmeks. Ajame asju valimisliidu Jõhvi − Meie Kodu volikogus esindatud liikmetega. Kui nemad ei ole suutelised iseseisvalt midagi otsustama, siis jääb see liit lihtsalt mängust välja, sest Jõhvi ei vaja marionettvalitsust. Olgugi et neile kuulub volikogu 21 kohast seitse, on see siiski vähem kui pool.

Jõhvis on aeg teha lõpp Ossipenko diilide poliitikale, mille koht peaks maakonnakeskuse huvides juba ammu olema koduloomuuseumi stendil.

Tagasi üles
Back