Ida-Viru ülikool − lahendus või utoopia?

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja ANNA MARKOVA

FOTO: Põhjarannik

Kui valitsus tahab tõepoolest saavutada Ida-Viru programmis seatud eesmärke, siis tuleks piirkonda rajada ülikool.

Juba teist nädalat on 160 riigiametnikku Ida-Virumaal välitöödel. Selle ekspeditsiooni käigus murtakse pead ning kogutakse mõtteid, mida peaks riik tegema, et elu selles Eesti suuremas maakonnas, kus elab 140 000 inimest, senisest paremini läheks.

Kui palju sellest kõigest otsest kasu sünnib, on praegu vara hinnata. Kuid ega selles midagi halba ole, et ametnikud tulevad oma silmaga vaatama ja kõrvaga kuulama, kuidas ühes piirkonnas elatakse. Seepärast pole põhjust ka selle ettevõtmise suhtes irooniline olla, kuigi huumorirubriikidele on see juba ainest andnud.

Ida-Virumaa probleemide lahendamiseks on vaja põhimõttelisi murranguid toovaid otsuseid. Ülikooli rajamine võiks olla üks sellistest.

Praegune valitsus on koostanud ka järjekordse Ida-Viru programmi. Selle põhilised eesmärgid on rahandusministeeriumi sõnastuses Ida-Virumaa majanduse elavdamine ja piirkonna elukeskkonna atraktiivsuse suurendamine, nooremaealiste väljavoolu pidurdamine ning läbi piirkonna eelisarendamise teistest Eesti piirkondadest mahajäämuse vähendamine.

Kuidas seda reaalselt saavutada? Sel esmaspäeval potsatas postkasti haridus- ja teadusministeeriumi pressiteade, mille põhisõnum oli minister Mailis Repsi tõdemus, et soomlastelt on alati õppida. Nimetatud juhul puudutas põhjanaabrite juures õppevisiidil olev minister eelkõige üld- ja kutsehariduse teemasid, kuid sama peaks käima ka kõrghariduse kohta. Püüdkem siis õppida!

Muu hulgas ka näiteks seda, et riiklikud ülikoolid ei asu Soomes ainult kahes suuremas linnas, vaid neid on asutatud üle maa. Näiteks Narvaga võrreldava elanike arvuga, Venemaa piiri lähedal paiknevas Lappeenrantas tegutseb juba ligemale pool sajandit tehnoloogiaülikool, kus on praegu ligikaudu 5000 tudengit. Helsingist 600 kilomeetrit põhja pool asuvasse Oulu linna asutas Soome riik 60 aastat tagasi ülikooli, kus praegu õpib 16 000 üliõpilast ning mis on kujunenud Põhjamaade üheks mainekamaks ülikooliks.

Näiteid võiks tuua veel ja veel, muu hulgas ka Rootsist ja Norrast. Sealse naftatööstuse pealinnas Stavangeris asutati ülikool 2005. aastal. See on Norra kõige jõukam piirkond. Võrdluseks: Eesti peamise maavara − põlevkivi kaevandamise ja töötlemise keskus Ida-Virumaa on samas riigi vaesemaid ja suurima tööpuudusega piirkondi.

Põhjamaades suurematest linnadest väljapoole rajatud ülikoolid on kujunenud  väga heaks regionaalpoliitika tööriistaks. Ülikoolid on mõjunud soodsalt piirkondade ettevõtluse arengule, pidurdunud on elanike väljaränne, kasvanud noorte osakaal, elavnenud kultuuri- ja ka spordielu,, tõusnud kinnisvara hinnad. Tänu teistest riikidest tulnud tudengitele ja ka õppejõududele on need linnad muutunud avatumaks. Põhiline, et noortele mitmekesiste õppimisvõimaluste loomisega on kindlustatud piirkonna elujõud.

Kokkuvõtvalt on saavutatud suur osa nendest eesmärkidest, mida ka Eesti valitsus on kirja pannud praegusesse Ida-Viru programmi. Paraku on valitsus jätnud programmi lisamata, et asutab ka Ida-Virumaale ülikooli, olgu selle asukohaks siis Narva, Jõhvi, Kohtla-Järve või kõik kolm linna, nagu paikneb näiteks ka Ida-Soome ülikool nii Joensuus, Kuopios kui ka Savonlinnas.

Muidugi on väga lihtne öelda, et riik tehku veel üks ülikool. Paras peavalu on olemasolevategi ülikoolide piisav rahastamine, et säilitada hea tase. Suund on olnud pigem kõrgkoolide liitmisele. Rahvastikuprognoosid ei näita, et noorte hulk tõusuteele pööraks. Pole sugugi keeruline seada ritta ohtralt põhjusi, miks Narva ülikooli teha ei saa: seda ei näe ette kõrghariduse strateegia, see maksab ebamõistlikult palju, sinna pole võimalik leida õppejõude, Eesti ei saa Soomelt kõike kopeerida jne.

Meil on juba sisekaitseakadeemia pealinnast Narva ületoomise nurjumise kogemus. Selle üks õppetunde võiks olla, et lihtsam peaks olema luua midagi täiesti uut, kui kusagilt midagi teise kohta üle viia.

Ilmselt ei olnud Soome riik 13 aastat pärast laastavat teist ilmasõda suhtelises mõistes sugugi jõukam, kui on 27 aastat pärast veretut taasiseseisvumist praegune Eesti. Ometigi pidas Soome oma riigi ühtlase arengu seisukohast oluliseks 1958. aastal asutada Oulusse ülikool ja hiljem riburada pidi mitmetesse teistessegi väiksematesse linnadesse. See on põhimõtteliste valikute küsimus ja ajalugu on näidanud, et need on olnud head valikud. Miks ei peaks sama põhimõtte järgimine tahtmise korral Eestis võimalik olema?

Ida-Virumaa probleemide lahendamiseks on vaja põhimõttelisi murranguid toovaid otsuseid. Ülikooli rajamine võiks olla üks sellistest. Ei tohiks kahelda, et asjatundjad ei suudaks riigilt ülesande saamise korral panna kokku Ida-Virumaa ülikooli sobivat mudelit, mis arvestaks ka koostööd olemasolevate Eesti ülikoolidega, kel on Ida-Virumaal oma kolledžid, mille baasilt võikski tulevane ülikool võrsuda. Ent sel peaks olema märksa suurem mastaap: eelarve, õpetatavate erialade valik, tudengite ja õppejõudude hulk ja iseseisev otsustusõigus.

Kui suurtest otsustest hoiduda, siis on tõenäoline, et 15 aasta pärast Ida-Virumaale välitöödele kogunevad ametnikud võivad taas tõdeda, et maakond on väga põnev ja suure potentsiaaliga, aga tööpuudus on kahjuks kõrge ning elanikke jääb aina vähemaks ja vähemaks.

On tore, et Ida-Virumaad avastab tänu siin toimuvatele etendustele ja festivalidele iga aastaga üha rohkem eestimaalasi − see tuleb piirkonna mainele kindlasti kasuks. Ent ajutised külaskäigud ei too kaasa põhimõttelisi muutusi − selleks on vaja luua midagi püsivat, mil oleks tugev pidev mõju kogu piirkonnale.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles