Urmas Reinsalu: Ida-Viru ei vaja ei ninnu-nännutamist ega hüsteeriat, vaid tegusid

Urmas Reinsalu loodab, et nüüd ei tule enam keegi ajama sellist "idioodi juttu" Ida-Virumaa kohta, mida levitasid poolteist aastat tagasi sisekaitseakadeemia Narva viimise vastased. MATTI KÄMÄRÄ Foto: Põhjarannik

Üks erakonna Isamaa võtmetegelasi, praeguses valitsuses justiitsministriks olev Urmas Reinsalu leiab, et praegune suur tähelepanu Ida-Viru suhtes ei tohiks taanduda loosunglikuks kampaaniaks nagu Hruštšovi maisikülvamine, vaid nüüd, mil maakonna suhtes on paljud müüdid murtud, saab hakata tegema siin ka suuri tegusid.

Kui pärast viimaseid riigikogu valimisi ei pääsenud Ida-Virumaalt ükski Isamaa (tollase IRLi) saadik riigikogusse, siis ütlesite Põhjarannikule, et võtate koos toonase keskkonnaministri Marko Pomerantsiga Ida-Virumaa oma šefluse alla. Mida Ida-Virumaa teie šeflusest on võitnud?

Võitnud on, kuid võib-olla mitte nii suures mahus, nagu ma oleksin soovinud. Ida-Virumaa on võitnud sisekaitseakadeemia Narva kolledži. Minu jäik seisukoht oli, et sisekaitseakadeemia kogu õppehoone oleks pidanud tulema Narva.  Nüüd näeme, et kolledži hoone rajamine läheb oodatust märksa kallimaks. Kui liidame kokku Tallinna rajatava uue hoone maksumuse ja Narva rajatava kolledži maksumuse, siis võib öelda, et riigile oleks tulnud odavam rajada kogu uus õppehoone Narva.

Miks seda siis ei õnnestunud teha?

Mul on õudselt hea meel, et vabariigi president võtab oma kohalolekuga Narva suhtes kujunenud müüte maha. Millised olid toonased vastulaused sisekaitseakadeemia üleviimisele Narva? Öeldi, et Narva on ebaturvaline! Et need tuhat noort inimest, kes politseinikuks õpivad, saavad tänaval peksa ja aetakse laiali.

Ja värvatakse...

... jah, teine takistus oli, et värvatakse Vene spiooniks, ja kolmas, et Narva on elukvaliteedi poolest nii kehv kant, et sinna ei taha Saaremaalt või Lõuna-Eestist poiss tulla. Need on haiged müüdid, mis tegelikult toodavad selles piirkonnas võõrandumist Eesti Vabariigist.

Ida-Virumaale teeb karuteene, kui me külvame paanikat ja hüsteeriat, et siin valitsevad kaos, venemeelsus, korruptsioon, lagunenud elukeskkond ning muud ei jäägi üle kui jalad selga ja siit ära minna. Teine äärmus on, kui salgame probleemid maha ja ütleme, et kõik on ninnu-nännu. 

Aga me oleme nüüd saamas siiski Narva sisekaitseakadeemia keskuse, mis ei ole sugugi vaid tavaline ühiselamu. Sealt hakkab läbi käima kogu sisekaitseakadeemia koosseis. Lisaks kasvab ka Narvas püsivalt resideeruvate politseinike arv.

Piirkonna arengule positiivse mõju avaldamise seisukohast ei ole see siiski võrreldav terve sisekaitseakadeemia ületoomisega.

Loomulikult ei ole! Kuid see oli psühholoogilise selgroo murdmine. Nüüd tulevad teised asjad. Välja on käidud mõte IT-kolledži loomisest Narva. Täpselt samade argumentidega võiks ka selle mõtte põhja lasta − prillidega vahval IT-vuntsil on ju palju suurem oht rünnaku ohvriks sattuda. Aga see ei läheks enam läbi.

Ida-Virumaa olukorda ei tohi me muidugi ka võltslakeerida. Ida-Virumaale teeb karuteene, kui me külvame paanikat ja hüsteeriat, et siin valitsevad kaos, venemeelsus, korruptsioon, lagunenud elukeskkond ning muud ei jäägi üle kui jalad selga ja siit ära minna. Teine äärmus on, kui me ütleme, et kõik on ninnu-nännu, et mõned pubid on ju olemas,  promenaadil on vahva jalgrattaga sõita ja kõik on Narvas väga hästi. Siis teeme samuti tohutu karuteene − salgame Ida-Virumaa probleemid maha.

Demograafilisi protsesse vaadates on strateegiline dünaamika Ida-Virumaal negatiivne. Riigil tuleb seda tasakaalustada arengut võimestavate projektidega. Poliitiliste jõudude jaoks on aeg küps anda lubadused välja ja eestimeelne meedia saab poliitilisi jõude ja otsustajaid survestada, et neist lubadustest ka teod saavad.

Pikas intervjuus on jutuks ka IT kolledži rajamine Narva, eestikeelse hariduse tulevik Ida-Virumaal, lisatasu maksmine piirkonnas töötavatele inimestele, Erki Noole poolt Ida-Virumaale kaheksa aastat tagasi  lubatud ja seni ehitamata staadion, Ida-Viru programmi elluviimise takerdumine ja mitmed muud teemad. Täies mahus saab intervjuud lugeda 13. septembril ilmunud Põhjaranniku paberlehest.