:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
JUHTKIRI: Keskkonnareostus tänavapildis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
Keskkonnareostuse alla ei kuulu pelgalt mahavoolanud õli või õhku paisatud kemikaalid. Keskkond on ka kogu see avalik ruum, milles inimesed päevast päeva elavad, töötavad ja puhkavad. Ehk siis kogu meie elukeskkond.
Viimased 20 aastat on eriti Ida-Viru linnad, aga ka väiksemad asulad kannatanud selle all, et meie elukeskkonda reostavad kasutuseta hooned ja neid tuleb pisitasa juurde. Põhjusi on siin mitmeid, alates elanikkonna vähenemisest ja lõpetades kinnisvarahindade madalseisuga, mis lõppkokkuvõttes on omavahel seotud. Kui inimesi on aina vähem, jääb eluruume ja muid pindu üle, omanikel on raske leida neile rakendust ning nii need majad seisma ja lagunema jäävad.
Omavalitsused on hädas, sest eraomand on ju teatavasti püha ja puutumatu. Aga siingi pole seadus neid päris abitusse olukorda jätnud: kui omanik ikka enda vara eest ei hoolitse ning ei taga selle ohutust, saab rakendada sanktsioone. Võimatu pole lammutaminegi ning seda on omavalitsused ka teinud: võtkem või see kurikuulus Kohtla-Järvel Kalevi 33 asunud endine ühiselamu-tondiloss. Jõhvi on aastaid maadelnud Säde 12 asuva maja lammutamise nimel ühe eraomanikuga, kes tahtis elamiskõlbmatute eluruumide eest vallalt turuväärtusest mitu korda kõrgemat hinda. Nüüd on vald otsustanud linnapilti risustava ja ohtliku hoone siiski lammutada ning on valmis selle korteriomanikuga ka kohtusse minema.
Probleem on aga selles, et majade lammutamine pole odav lõbu ja käib omavalitsustele üle jõu, mistõttu peaks riik siin rohkem abiks olema − see oleks üks võimalus teha midagi konkreetset Ida-Viru elukeskkonna parandamiseks ja ka kinnisvarahindade turgutamiseks.