Toomas Nõmmiste: kuidas ma spordikooli direktoriks kandideerisin
4. oktoober 2018, 23:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen oma sisimas alati teadnud, et asi, millega tahan tegelda, on sport ja lapsed. Avastades, et järjekordselt on toimumas Jõhvi spordikooli juhi koha täitmiseks konkurss, ei olnud pikka mõtlemist, kas osaleda.
Teiseks põhjuseks olid ka kuuldused, justkui tahaks vallavalitsus ametisse panna oma juba väljavalitud kandidaadi ja konkurss on lihtsalt fassaad. Ei tahtnud seda uskuda. Kandideerimiseks sain innustust ka pärast nõupidamist spordieluga seotud sõpradega ja spordikooli endiste juhtidega.
Tõin konkursile esitatud elulookirjelduses muu hulgas välja oma kõrghariduse spordi ja pedagoogika vallas, 16 aastat õpetajastaaži, millest 8 tegutsesin paralleelselt ka treenerina, 10 aastat müügitöö kogemust, 7 aastat spordi ja kultuurikeskuse juhtimist. Lisaks veel lugematul hulgal spordiürituste korraldamist, spordikohtuniku tööd nii korv- kui ka jalgpallis. Märkisin ka aegade jooksul tekkinud häid sidemeid mitmete spordialaliitude inimestega.
Enamikku konkursikomisjoni liikmetest ei huvitanudki, mida ma arvan ja tahaksin teha - Repinski näiteks näppis silmad laua all telefoni.
Konkursil nõutud visioonis keskendusin sellele, mis peaks spordikoolis olema kõige tähtsam: laps ja tema hõivatus. Kool peaks garanteerima selle, et valla iga laps saaks tegelda endale meeldiva spordialaga. Kui tekib piisava harrastajate hulgaga selliste alade huvilisi, mida praegu spordikoolis ei ole, siis tuleb selleks võimalused luua.
Pidasin vajalikuks ka klaarida suhteid naaberomavalitsustega selles, kuidas peaks käima arveldamine nende laste eest, kes tahaksid käia Jõhvi spordikoolis.
Vestlusvooru kutsuti mõlemad kandidaadid. Kell kolm algama pidanud vestluse algus venis, kuna vallavalitsusel oli vaja kedagi sünnipäeva puhul õnnitleda. Võimas komisjon oli viieliikmeline eeotsas vallavanem Martin Repinskiga. Ega mul lihtne olnud vestlusele minna, sest olen Facebookis olnud vallavanema suhtes üsna kriitiline.
Vestlus algas küsimusega, kas ma ei karda, et mul võib Jõhvi spordikooli juhtimisel tekkida huvide konflikt, kuna olen korvpalliklubi HITO juhatuse liige. Huvide konflikti ei saa tekkida, kuna HITO on Kohtla-Järve spordiklubi ja saab toetusi sealt. Aga et seda esimese asjana küsiti, siis võib-olla on juba kokku lepitud kahe omavalitsuse ühendamine.
Põhilised küsimused olid juriidilist laadi ja seotud spordikooli põhimäärusega. Mul tekkis küsimus, kas ametisse otsitakse paberimäärijat või spordikooli arendajat.
Sisulisi küsimusi esitas vaid volikogu esimees Eduard East, keda huvitasid spordikooli käekäik, plaanid ja tulevik. Mida kauem ma selles ruumis viibisin, seda keerulisem oli kujutada end ette nende inimestega koostööd tegemas.
Komisjoni esimees Martin Repinski, selle asemel et juhtida komisjoni tööd ja kuulata kandidaati, tegeles laua all mobiiltelefonis sõnumite saatmise ja lugemisega. Küllap oli päev enne volikogus toimunud umbusaldamist vaja saada kinnitusi, kes on oma, kes on võõras.
Enamikku komisjoni liikmetest ei huvitanudki, mida ma arvan ja tahaksin teha. Ettekujutust, et otsus on juba ilmselt tehtud, süvendas ka see, et ei küsitud minu soove, juhul kui peaksin konkursi võitma. Ei küsitud ei palgasoovi, tööle asumise aega ega midagi muud sellist.
Laupäevases Põhjarannikus ilmunud põhjendused, miks komisjon otsustas eelistada teist kandidaati, on omapärased, aga las see jääb nende südametunnistusele.
Isiklikult arvan, et kahe kandidaadi vahel oleks pidanud tegema nii-öelda debatilaadse konkursi, kus mõlemad oleksid saanud oma seisukohti esitada ja kaitsta, ning siis oleks saanud otsustada, kumb on parem. Oleks võinud küsida ka spordikooli treenerite arvamust. Kui oleksin sel moel alla jäänud, polnuks mingeid küsimusi − spordimehena oskan kaotada ja tunnustada ka võitjat.
Lootus jääb, et praegune jama Jõhvi valitsemisel ükskord lõpeb ning maakonnakeskusest ja sealhulgas spordikoolist ka tulevikuks midagi alles jääb. Kes teab, võib-olla siis üritan uuesti.