Ära jaga, kui ei meeldi

Jüri Pino. Foto: Erakogu

Hommik vajub peale ning elanikkond tormab kohe pärast või isegi enne koonupesu oma uudisjanu rahuldama. Kuidas saaks elada teadmiseta, et välja on ilmunud järjekordne guru, kes näeb lahendust kõigile maailma muredele? Olgu seks siis seks või mullasöömine.

Paratamatult satub sedasorti väärtusliku informatsiooni sekka tõrvatilku. Enamasti arvamuskülgedel, kus arvamusliidrid pakuvad välja oma lahendusi, näevad ebakohti, paljastavad veel esinevaid.

Seal on see vihastamise koht. Kus keegi ajab täielikku jama. Oleneb muidugi, mis meelsuses elanikkonna esindaja ise on. Mõni laulab hosiannat üleskutsele tsivilisatsioon kokku pakkida ja tagasi koopasse kolida, mõni vihastab ennast siniseks sellise rohelise ogaruse peale. Üks hõiskab, et ammu aeg igasugu lehe-, raadio-, needuse- ja teleneegrite seas organisatsioonilisi järeldusi teha, teine karjub, et appi, sõnavabadus ohus, demokraatia ketikoer tahetakse haukumisvabadusest ja regulaarsest pajukist ilma jätta. Kolmas on lihtsalt kolmas, temale järgneb neljas.

Või mis tahes, kui osata, saab vihastada alati.

Mispärast siis isikud tõmbavad tähelepanu lugudele, mida nad jälestavad, ei, see siiski on rohkem kui küsimus, see on mõistatus.

Mis teeb vihastunud elanikkond, vähemalt kergesti erutuv osa sest? Kõigepealt virutab nime mainimata kommentaari vanas heas stiilis loll-siga-süüdi. Siis läheb Zuckerbergi maailma − võib-olla on neid jauramiskeskkondi veel − ja riputab viha külvanud teosele lingi. Lisades muidugi veel kord: loll-siga-süüdi. Ja/või kutsudes sõpru-tuttavaid üles hüüdma üksmeelne ptüi jäledatele "mõtetele" viidatud "teoses".

Siin algab suur mõistatus.

Või mis mõistatus, lihtsalt küsimus.

Et kui sulle, armas elanikkond, ettesattunud paskervill (olla Priit Hõbemäe väljamõeldud žanr, lahtiseletatuna − peaaegu sama mis paskvill, aga läbinisti vale veel ka!) nii vastumeelt on, miks sina soodustad selle levimist, püünele pääsemist, kõneainena püsimist? Mida muud see lingi ülespanek on − mõni veel loeb läbi ja kiidab veel heakski, mis alatu solgihing soperdanud. Igal juhul aitab, kui ta kliki teeb, isegi kui "teos" klikkajas kui korralikus isikus kohe jälestust ja reflekse tekitaks.

Punkt sai ju kirja. Just needuses on ju õudtähtis, kui palju mingile jutule või pildile klikatakse, veel parem, kommenteeritakse, ükskõik, kummas suunas siis. Märk jääb kuskile maha, et ju siis teema müüb. Järelikult tasub seda elanikkonnale vastikut tegelast ja juttu edasi esile tõsta − ja elanikkond on, kuigi vihates, ise sellele kaasa aidanud.

Omal aal, kui portaalid olid veel suhteliselt värske nähtus, teagi, kui palju sinna aastaid tagasi, oli ühes koguni niisugune uuendus mängus, et autori honorar sõltus kommentaaride arvust. Komm ja kroon, lisaks mõnevõrra tagasihoidlikule niikuinii rahale. Tagajärg oli muidugi see, et viimased leebed lillelapsed ja kärbselegi kurja mittetegijad kirjutasid kokku võimalikult... vastuolulisi... lugusid. Sammuke veel, olnuks kuradiga ühenduse pidamine ja hõlmikpuu mahavõtt mangus. Sõimatakse − väga hea, sest sõimajaid on palju, kiitjaid, kui üldse, näputäis. Kirjatsura rahakott on õrn ja valulikult tühi elund...

Loomulikult hammustati see varsti läbi ja epateerimine kaotas mõtte, mille üle leebikutel oli kole tore heameel. Kuigi võis natuke kahetseda, igasugune kuulsus, isegi kurikuulsus, laseb ennast raha peale ümber arvestada, nagu ütles Alexandre Dumas vanem.

Või ütleme kuulsuse asemel tähelepanu. Mispärast siis isikud tõmbavad tähelepanu lugudele, mida nad jälestavad, ei, see siiski on rohkem kui küsimus, see on mõistatus. Õigem, õelam oleks sellest üldse mitte juhtuda, maha vaikida − pole sihukest "teost". Ei ühtki kommentaari, ei ühtki klikki ideoloogilistele vastastele!

Ülepea, ei maksaks ka ennast vihastada. Kaege, nagu ütles vist Rasmus Kangro-Pool, kui tabati pärast esimest vaatust teatri alkoholiga einelauas mahategevat arvustust kirjutamas ja küsiti, et lõpuni ei vaatagi: et aru saada mädast munast, ei pea seda lõpuni näsima. Kui natuke eemale astuda ja jälgida neid vihastavaid teoseid, võib märgata − neid ei pea lugema. Piisab pealkirjast ja autorist, juba on selge, millest jutt ja mis on järeldused. Ikka samad.

Ei täpsusta, ei nimeta ühtegi nime, sest õige mul asi mingeid roosasid reklaamida.