Jälle algab kõik…!

Virve Osila, kirjanik MATTI KÄMÄRÄ Foto: Matti Kämärä

Astumiste aeg on alanud. Esialgu astutakse enamasti ühekaupa: keegi kusagile sisse, keegi kusagilt välja, mõni ka prauh! sisse ja kohe välja.

Ning meedia kajastab pikalt ja põhjalikult nii astumisi kui astujaid; kui siis ühel hetkel aga kobaraviisi astuma hakatakse, lükatakse muud uudised ilmselt üldse kõrvale, sest eetriaeg pole kummist ja paberkandjatelgi on kindel tähemärkide mahutavus. Mina oma väikese inimese väga väikese aruga ei suuda taibata, miks see nii tähtis on, et kes ja kuhu. Nood tühikargajad ei muuda meie halli argipäeva värvilisemaks ja ega poliitpeisaažilgi nende tõttu suurt midagi kaunikujulist välja joonistu.

No astus eksroheline Ernits Keskerakonnast välja ja EKREsse sisse. Mis sellest muutus? Lihtsalt mehel on nüüd aega loomade armuelu ja looduse kõrvalekaldeid uurida. Uh-uh-uu! kui ammu see kõik juba oli, aga teema ripub meedias senini üleval.

Veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib; rahahimu on see, mis meie poliitikuid kõige rohkem kannustab. 

Näe, minagi komistasin sama reha otsa! Riigikogus ka aknaalused kohad aina täienevad. Siinkohal meenub muinasjutt ahjualusest ahnest mehikesest, kes vaese pere supikatla pidevalt tühjaks vohmerdas. Tundub, et neil aknaalustel on õgardist muinasjutukangelasega midagi ühist. Omade seast astutakse välja, noh, nagu minnakse peitu või nii, aga riigikogu supil ja seebil, st rahva rahakoti peal, elatakse rõõmsalt edasi.

Kui teised akna alla pugenud mind eriti ei morjenda, siis too esialgu vist viimane lahkulöönu küll. Kogu oma senise lugupidamise juures Tiina Kangrosse ei veena mind tema pühalik-malbe selgitus, miks ta nii tegi, kohe mitte sugugi. Selline käitumine tundub jaburavõitu, pisut isegi inetu. Isamaalaste toel ta ju üldse riigikogujaks sai ja kui selles fraktsioonis tema väidete kohaselt tal ennast ja oma soove teostada ei õnnestunud, siis tegi ta erakonnale lehva-lehva! ja astus välja … ning istus akna alla. Mida ta seal siis nüüd korda saadab peale selle, et igas kuus täispalga sisse kasseerib? Seni ei saanud ta midagi teha, nüüd ei proovigi enam midagi teha, aga kohast ja rahast ei täi kuidagi loobuda.

Mäletan ETVst "Esimese stuudio" esimest saadet, kui korrektne Johannes Tralla üritas klouniliku käitumisega Gräzinilt mingitki asjalikku mõtet välja meelitada. Eriti lahe oli see lõik vestlusest, kus reporter küsis vastselt eurosaadikult, kas tema arvates on euroliidus olemine Eestile mingit otsest kahju tekitanud. Nagu ikka ei vastanud Gräzin küsimusele ei otseselt ega kaudselt, vaid teatas ägedalt žestikuleerides, et Eesti ja eestlased ei taha euroliidust muud kui ainult raha. Põmm!

Mingis mõttes on ahnus tõesti kahjulik, aga mille muu kui palga pärast enda sõnutsi euroliidu vastaline Gräzin ise parlamendi asendusliikme kohast siis küünte ja hammastega kinni haaras!? Veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib; rahahimu on see, mis meie poliitikuid kõige rohkem kannustab. Mõni aatelisem ehk hoolibki Eesti elu edendamisest, aga tavainimesed enam ei usu. Kui see kõik poleks nii kurb, siis oleks see päris naljakas!

See edasi-tagasi astumine ning vastastikune ilkumine persoonide ja parteide üle alles kogub tuure. Loodan, et vähemalt jõulurahu ajal peetakse vahet, muidu ei pea poliitikakauge lugeja-kuulaja-vaataja märtsini vastu. Natuke ettevaatust ei tee ka paha.

Iga hoolitsev lapsevanem hoiatab oma järeltulijaid agarate kommionude ja õhupallitädide eest, aga täiskasvanuilgi tasuks hoiduda nii eespool mainitute kui ka võtmehoidjate, pastapliiatsite ja muu ninni-nänni pakkujatest − kutsuvad kaasa, räägivad uimaseks ja pärast vaata et astubki mõni kergeusklik kuhugi … Nagu selles vanas anekdoodis ajal, mil meil kõigil oli komando ühte suunda vaadata. Tuleb Aabram ühel õhtul koju hiljem kui tavaliselt, ise elevil ja natuke närviline, ning ütleb: " Saara, kallis, mul läks täna seepärast kauem, et ma astusin parteisse!" Saara kiljatab, et oh hoidku, mehekene, miks sinuga küll alati nii pahasti juhtub; eile astusid sita sisse, täna parteisse, taevas teab, kuhu sa homme astud … Nüüd, mil parteisid on juba niigi üksjagu ja vihmane sügis küllap kasvatab neid juurdegi, tasub tõepoolest ette vaadata, sisse astunul ei pruugi välja astumine kohe õnnestuda ja saapatallad saavad nagunii määritud.

See valimiseelne nännijagamine on mulle alati nuripidiselt mõjunud. Esiteks sellepärast, et mida kõike tarvilikku pudi-padile kulutatud raha eest teha saaks. Meil on ju tänavu nn miljonierakonnad − kui paljud haiged elupikendust saaksid, kui palju elusid kogunisti päästa õnnestuks, kui paljud lapsed ei peaks tühja-kõhu-und nägema, kui paljudele saaks kodutunde taasluua … Oma kooliajast mäletan mõru meelt, kui geograafiatunni täienduseks juturaamatuid lugesin: valged maadeavastajad jagasid pärismaalastele n-ö sõpruse märgiks klaashelmeid, peeglikilde, roostetanud naelu ja muud tarbetut kila-kola ning kui usaldus oli võidetud, siis tulid mõõga- ja püssimehed, kuulutasid end isandaiks ning võtsid kergeusklikelt looduslastelt maa ja vabaduse.

Muidugi ei võta vali-mind-mehed minult maad (mida mul ei ole) ega vabadust (mis on suhteline), aga häirivalt haigettegeva tunde tekitavad nad küll. Ja ei aja mul hinge täis ainult nännijagajad; ka see, et inimesed ahnelt krabavad pakutavaid komme ja pastakaid, tikutoose ja joonlaudu ja taevas teab milliseid mõttetuid vidinaid veel! Et kui muidu saab, siis ütleme aitäh, lööme patsi ja vaata et teeme veel pai ka … Aga ei saa ju muidu, kaudselt on erakondade raisatu kõik meie eluhinna sees. Ja kõik selle nimel, et astuda … ja kuhugi rahalisele kohale istuda.

On üks vahva laul:" Nüüd astu-astu-astu, väike eesel…!" Aga alati pole eeslid mitte astujad ise, vaid need, kes astumisi kiidavad, selle ümber lokku löövad ja vaata et koguni takka õhutavad.