Sigadus kuubis

Virve Osila, kirjanik MATTI KÄMÄRÄ Foto: Matti Kämärä

Vähesele kooliharidusele vaatamata olid mu isal varuks kavalad mõistuütlemised, millest ma plikakesena aru ei saanud, aga mis mulle millegipärast mällu süüvisid ja mida nüüd on mõnus lahti mõtestada. "Sauna ei tohi mingi muu vihaga minna kui ainult kasevihaga," ütles isa mõnigi kord kas siis mossitavale minule või turrisolevale napsukaaslasele. Ja lisas, kuhu sel juhul paise kasvab.

Kui isa praegu elaks, tema mind sauna ei lubaks; selle vihaga igatahes mitte, mis mind hetkel seespidiselt vihtleb. Ma tean, et viha teeb kahju eelkõige vihastajale endale, ja ma olen püüdnud seda mitte südamesse lasta ning enamasti on mul see ka korda läinud, kas siis vett suus hoides kümneni lugedes, hingamisharjutusi tehes, millegi naljaka peale mõeldes või … Aga praegu need moodused ei aita, ma olen tõesti väga vihane.

"Ei saa ju kirju saata, kui neid postkastist väljagi ei võeta!"  

Põhjuseks on meie postiteenistus. Mulle tundub, et Eesti Post ja Omniva moodustavad mingi riigiasutusliku väärarengu, meenutades kahe peaga hüdrat, kelle üks pea ei tea, mis teine teeb. Omniva-nimelise peaga olen ma üksjagu võidelnud, aga eks sõnakirves on nürivõitu ja kellel jõud, sellele jääb õigus. Eesti Posti pea on veel kõigutamatum − tema paneb postkontorid kinni ja Omniva keerab allesjäävates käkke kokku.

Postiasutusi suletakse väitega, et inimesed ei saada enam kirju ega kasuta eriti muid sideteenuseid. Kuramus küll! Ei saa ju kirju saata, kui neid postkastist väljagi ei võeta!

16. oktoobril panin Mäetagusel meie teenindusmaja juures paiknevasse suurde oranži kasti kaks olulist kirja ja järgmisel kuupäeval õnnitluskaardi inimesele, kellel sünnipäevaks 20. oktoober. (Kuni meil veel postkontor tegutses, tühjendati kirjakasti igal õhtul kell 16; kui aga postkontor alandati postipunktiks ja viidi üle raamatukogusse, siis hakati kasti tühjendama postiauto hommikuse ringi ajal kella kümne paiku. Postkontori kadumisega polnud lihtne harjuda, näiteks kas või seetõttu, et ainuüksi õnnitluskaartide ostmiseks tuli Jõhvi sõita, ja oli ka igasugu muid probleeme. Õnneks oskas meie raamatukogu töötaja topeltkoormusele vaatamata ka postipunkti teenindades kliendisõbralikuks jääda, seetõttu olid muutused vähem valulised.)

Niisiis postitasin kirjad ja kaardi ajavaruga, olin kindel, et need õigel ajal adressaatideni jõuavad. Nädal hiljem helistas üks kirja ootaja ja tundis huvi, kas ma unustasin talle lubatu postitamata. Väike närv tuli sisse. Küsisin postipunktist, kas postiauto marsruudil on mingeid muutusi, aga kõik pidi sama olema.

Siis hakkas kusagilt levima kumu, et kasti vist tühjendatakse ainult esmaspäeviti. Võtsin Hercule Poirot' eeskujul suurendusklaasi kaasa ja läksin oranži kastikolakat uurima. Ning avastasin, et sinna oli siginenud üks pisike poolesentimeetrine E-täht. Päev hiljem selguski tõsiasi, et postkasti tühjendataksegi juba viimase paari kuu jooksul vaid kord nädalas − esmaspäeviti. Ei mingit infot postipunkti töötajale, ei elanikele. Pääsupoja kakapirtsu meenutav valkjas tähekrenks oli ainus, millega kõikvõimas hüdra lihtrahvale mõista andis, mida nood väärt on.

Ahjaa, küsimusele "miks?" tuli vastus Omniva infoliinilt, et kirju saadeti vähe; mõnel päeval üks, mõnel ei ühtegi. Kui ma selle peale mõtlen, et minu kirjad vedelesid kastis nädal aega, siis hakkavad mul hambad krigisema. Vanasti öeldi, et kes hambaid kiristab, sellel on ussid. Mul on järelikult vihauss sees. Postiauto sõidab igal tööpäeval postkastist mööda, aga kasti ei avata, sest kõigi eelduste kohaselt on seal vaid üks kiri. Ja see üks pole tähtis. Kuhu jääb siis riigiisade kuulus slõugan, et iga inimene on oluline? On ta jee!

Siinkohal läheb mu mõte tagasi hiljutisele arutelule, et kui suur protsent Eesti elanikest kuulub keskklassi. Sissetuleku suuruse järgi jõudsin järeldusele, et minutaolistel pole kohta alamklassiski − minusugused on klassivälised. Paratamatult kõrvutan seda tõdemust India kastisüsteemiga; nende kastiväliseid inimolendeid nimetatakse paariateks, nood on tõrjutud, kasutud, ebaolulised … Seega mina, kellel pole autot, et teenuste pakkujateni sõita, kes ei kasuta arvutit ega ole varustatud nutiseadmetega ja kes on nii tobe, et kirjutab veel pliiatsiga paberile ja paneb paberi ümbrikusse ning pistab selle postkasti, mida ette teatamata on hakatud tühjendama kord nädalas, olen paaria Eesti moodi, vääritu vanur, kellega ei pea arvestama. Ja seda Eesti Post ning Omniva teevadki − natuke nagu eraldi ja samas ka ühiselt. Ei arvesta!

Näiteks saabuvad mulle sõnumid, et võin oma paki kätte saada Kuressaare pakiautomaadist, Papiniidu postipoest või mõnest muust kohast, mille nime ma pole kunagi kuulnudki. Kõige kurioossem lugu juhtus aga tänavu kevadsuvel. Minu 2017. aasta mai lõpus Mäetagusel postitatud kiri pisteti Tartus sõbranna postkasti 2018. aasta juuni alguses. Kas kasutusele on võetud tigupost?

Üldiselt kirjade kaotsiminek mind enam ei üllata, sest neid põhjusi on mulle Omniva infoliinilt korduvalt selgitatud: tavasaadetiste teekonda pole võimalik jälgida! Küllap on riigis mingid salastatud teed, mida mööda sõites postikottidest mõningaid kirju lihtsalt välja visatakse. Aga ma väga tahaksin näha selle asutuse selle ruumi seda nurka, kus üks A5 mõõdus õigesti adresseeritud, indekseeritud ja margistatud kirja sisaldav ümbrik aasta otsa vedeleda sai! Kes selle lõpuks üles leidis, kas puhastusfirma? Kas tõesti on olemas selliseid postiasutusi, mida koristatakse ainult kord aastas?

Kuulates Eesti Posti ja Omniva ennastülistavaid kiidukõnesid, et kuidas nad ikka arenevad ja kuhu kõik laienevad ja kuidas teenindus aiva paraneb ja kui hästi see kõik koos toimib, meenub mulle jälle üks mu isa ütlemine: "Liiga palju head läheb sitaks kätte!" Tark mees oli see minu taat, kellel tänavu sügisel on 105. sünniaastapäev.

Aga Mäetaguse teenindusmaja juures paiknevas oranžis kastis ma enam kirju ei hoiusta − las see kobakas seisab seal mälestusmärgina kunagisele normaalsele postiteenistusele.