Riigikogu valimiste teema on väärtuskonflikt
17. detsember 2018, 15:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2019. aasta riigieelarve ja veel paari seaduse vastuvõtmisega detsembri keskel on tavapärane poliitikategemine selle riigikogu koosseisu jaoks sisuliselt lõppenud ning kõik, mis on jäänud, on kaks kuud valimiskampaania lõpusirget.
Keegi küll ei tea, mida kõike võib Eestis ja maailmas kahe kuu jooksul juhtuda, aga oletame, et läheb nagu tavaliselt − midagi erakordset ei juhtu. Sellise vaate korral on suures plaanis ka erakondade tulemus ja järjestus valimistel paigas.
Jüri Ratase juhitava Keskerakonna kõige suurem risk krigises põhja peal saatuslikust madalikust üle mõni nädal tagasi. See juhtus siis, kui Ratas Jevgeni Ossinovski ning Helir-Valdor Seederiga ühel pühapäeva õhtul kolmes asjas kokku leppis. Need asjad olid: 1) valitsuse laialisaatmine ei ole kellelegi koalitsioonist kasulik, 2) riigieelarve tuleb vastu võtta ja 3) ÜRO ränderaamistiku kinnitamisele Marokosse ei sõida Eestist sõna otseses mõttes mitte keegi.
Peaministri ja Keskerakonna valimistulemuse jaoks oli paar päeva varem Ossinovski esitatud ultimatiivne nõudmine, et Urmas Reinsalu valitsusest lahkuks, väga suur oht. Valitsuse lagunemine abitul moel paar kuud enne valimisi oleks täielikult muutnud Keskerakonna järjekindlalt ehitatud uuenemise, valitsemisvõimelisuse ja tugevuse kuvandit. Ratase õnneks said ka sotsid kiiresti aru, et valitsuses koos Reinsalu ja Isamaaga on parem kui kaoses koos ikka sama Reinsalu ja Isamaaga.
"Lõppküsimus on: kas Keskerakond saab 35 kohta riigikogus? Kui jah, siis pole kahtlust, et on nende valida, kellega uus koalitsioon sünnib."
Nagu neljapäeval korraga valminud erakondade toetuse uuringutest näha saime, siis mõjus Ratase toimetulek kriisiga Keskerakonnale hästi, seda hoolimata häältest, mis nende fraktsiooni poolt riigikogus ränderaamistiku toetuseks anti.
Hääletamata jätnud ning positsioonides laiali lagunenud Reformierakonnal läks palju halvemini. Kui seni võis Kaja Kallas öelda, et üks kahest uuringust näitab jätkuvalt Reformierakonna edu Keskerakonna ees, siis nüüd läks Keskerakond ette ka Kantar Emori küsitluses. Kujundina iseloomustab laialivajumine Reformierakonna seisu ränderaamistikust laiemalt.
Nüüd on Reformierakond juba ebamugavalt lähestikku EKREga, kel on põhjust märtsi alguse suunas veel kindlamalt vaadata. On selge, et ühe või teise väärtuskonflikti ümber need valimised end kerivad ja EKRE-le see sobib. On siis tegu rände või üldisema vastandusega liberaalsel-konservatiivsel teljel.
Ja tänulik peab EKRE selle eest − lisaks Reformierakonnale − olema eelkõige sotsidele.
Kui näiteks Rootsis tegid kõik teised erakonnad viimastel parlamendivalimistel rändega seotud põhimõtetes sammu või mitu konservatiivsemas suunas, et välistada küsitlustest paistnud väärtuskonservatiivse Sverigedemokraterna suuredu, siis Eestis läks kõik viimase kuuga vastupidi. Sotsiaaldemokraatlik Erakond tõmbas rände teemal liberaalse lipu kõrgele masti ning on selle erakonna juhtide sõnavõttude ja ilmuvate reklaamide järgi otsustades valinud peamiseks valimisteemaks.
Ühiskonna üldist hoiakut hinnates see midagi head neile ei tõota.
Liberaalsel-konservatiivsel väärtusteljel on sotside ja poole Reformierakonnaga samal poolel veel Eesti 200. On raske öelda, kas see on halb uudis sotsidele ja Reformierakonnale või Eesti 200-le. Esimeste erakonnaks saamise järel tehtud uuringute põhjal võib hinnata, et Eesti 200 on just neilt kahelt erakonnalt toetust ära võtnud, aga reaalses valimisolukorras on Reformierakonnal ja SDE-l kindlasti rohkem kaalukust ning ilmselt ka rohkem tuttavaid nägusid.
Konservatiivsel poolel on EKRE suurele edule vaatamata siiski mõnevõrra ebakindlas positsioonis. Nii kõrge toetuse pealt on reaalses valimisolukorras lihtne hääli kaotada. Piisab veel mõnest sama vihasest meeleavaldusest ning sellest, et Isamaa ei nulli ränderaamistiku juhtumiga taasleitud enesekindlust mõne asjatu populistliku või koomilise tõmblusega ära.
Ja lõppküsimus on: kas Keskerakond saab 35 kohta riigikogus? Kui jah, siis pole kahtlust, et on nende valida, kellega uus koalitsioon sünnib. Kui Keskerakond peaks valimised võitma, kuid riigikokku jõuab rohkem erakondi kui viis ja seetõttu jääb nende kohtade arv alla 30, siis pole kahtlust, et Reformierakond kasutab ära kõik võimalused, et uuesti peaministri kabinet enda kätte saada.