Kahe teraga mõõk

Jõhvi vallavanema Tauno Võhmari kriminaalasja menetlemise lugu on taas kord üks sellest sarjast, kus omavalitsusjuht kuriteokahtluse alla satub, misjärel pikalt uurimise käigus tema närvisüsteemi "praetakse" ja lõpuks leitakse, et kuritegu polegi.

Ühelt poolt on selge, et omavalitsusjuhtide üle, kel on palju võimu ja võimalusi maksumaksjatelt kogutud raha liigutamiseks, peab olema põhjalik järelevalve. Märksa tõhusam sellest, mida suudavad kohalike volikogude revisjonikomisjonid, kus vahel harva põhitöö kõrvalt koos käivad inimesed ka parima tahtmise korral vaid pinnapealselt toimuvat jõuavad kontrollida.

Tänu politsei valvsale silmale on tabatud nii mitmeidki omakasupüüdlikke korruptante. Küllap on nendel juhtumitel ka ilmselge profülaktiline toime - vahelejäämise suurem tõenäosus peaks suretama ebaausate mängude ahvatlusi.

Keerulisemaks läheb lugu aga siis, kui kriminaalasja võib kergesti kaela saada isegi siis, kui omavalitsusjuht pole teinud midagi omakasust lähtuvat, ent on eksinud mõne juriidilise nüansi suhtes, mida pealegi võib mitmeti tõlgendada. Kui poliitilised oponendid seda tähele panevad ja avalduse politseisse viivad, ongi kriminaalasi aastaks või isegi mitmeks garanteeritud.

Seadusi tuleb loomulikult kõigil täita. Ent kui hirm sattuda ka väiksemate puhtinimlike eksimuste korral uurijate pihtide vahele hakkab tapma omavalitsusjuhtide initsiatiivi ja paneb neid edasi lükkama oluliste otsuste tegemist või veeretama üha rohkem vastutust volikogudele, mis kollektiivse organina tegelikult mitte millegi eest ei vastuta, pole see kohaliku elu arendamise seisukohast sugugi hea olukord.