Internet hävitab postkontoreid

Järjekordsete postkontorite sulgemine annab taas põhjust rääkida elu väljasuremisest väiksemates kohtades. Järgemööda on ju kinni läinud koolimajad, poed ja teenindusasutused. Liinibussid on hakanud käima harvemini ja mõnest külast ei pääse autota üldse kusagile välja.

Postkontorite tegevuse lõpetamise puhul ei saa siiski igal pool tõmmata automaatselt paralleeli, et kui selle asutuse uksed lähevad kinni, siis järelikult on selles paigas ka elu hääbumas. Pigem on tegu tehnikarevolutsiooni tagajärjega.

Nii nagu autode pealetung andis omal ajal surmahoobi hobupostijaamadele, on nüüd internet sama edukalt jagu saamas postkontorite võrgust.

Kuna valdav osa nii kirjade saatmisest kui rahamaksete tegemisest on kolinud mugavamasse ja odavamasse virtuaalsesse keskkonda, on inimestel postkontoritesse üha vähem asja. Kuna seal tehakse tehinguid ja teenitakse postiasutusele tulu üha vähem, läks Eesti Post esialgu seda teed, et paljudes kohtades lühendati tööaegu. See aga tõi kaasa olukorra, et need vähesedki inimesed, kel oli väikekohtades postkontorisse asja, ei saanud sinna ebasobiva tööaja tõttu minna ja lasid postipakid saata suurematesse keskustesse, kus ise tööl käidi.

Selliste postkontorite tööshoidmine, kus tunnis võib tulla üks klient, aga oleks majanduslikus mõttes ilmselge raiskamine, mis tuleks kinni maksta kõikidel postiteenuste tarbijatel.

Tundkem heameelt, et vähemasti kirjakandjad veel liiguvad.