Ühistud on ka linna mure
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Läinud nädalal toimunud Kohtla-Järve korteriühistute esindajate kohtumine volikogu esindajatega möödus tuliselt.
Tegelikult võiks ju öelda, et ühistud on eraomanike kooslused ning iga omanik peab oma vara eest ise hoolt kandma. Pole ju mõeldav, et omavalitsus aitab näiteks autoomanikul tasuda laguneva sõiduki remondiarveid või osta kartulimaa jaoks väetist.
Ent elamute puhul on asi siiski veidi teine, sest need on osa linnaruumist, ning sellest, kuidas need hooned välja näevad, sõltub paljuski see, kuidas tunnevad end selle linna elanikud ja mis mulje jääb linna külalistele.
Oleme juba kirjutanud sellest, et Kohtla-Järve uhke promenaad kaotab olulise osa oma särast just seetõttu, et selle äärtes kössitavad väsinud ilmega ketendavad, ehkki arhitektuuriväärtust omavad hooned.
Selge see, et linnal pole raha, et teha korda kõikide majade fassaadid. Ja ega see olekski õiglane, et omavalitsus kõigi oma maksumaksjate raha vaid osale neist kulutab. Ent kasu oleks juba sellestki, kui linn asuks ühistutega dialoogi, et välja selgitada nende vajadused ja võimalused - nii saaks vähemalt paika panna prioriteedid ning sõlmida kokkuleppeid.
Praegu on olukord selline, et paljude ühistute laenuvõime on madal, sest ennekõike on investeeritud majade soojustamisse ning katuste ja kommunikatsioonide uuendamisse ning kõrvalabita jäävad majade fassaadid veel aastateks rääma. Kasu pole ka ettekirjutustest, sest kui raha pole, siis teda lihtsalt pole.