Sööst maa poole jätkub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Kui Ida-Virumaa elanike arvu muutust viimase paarikümne aasta jooksul graafikul kujutada, siis oleks see pilt pihta saanud lennuki sööstust maapinna poole. Kahekümne aasta jooksul on kaotatud 30 protsenti inimestest ehk sama palju, kui praegu on elanikke jäänud Narva.
Kuigi suurem osa lahkumistest toimus pöördeliste 90ndate aastate esimeses pooles koos nõukogudeaegse suurtööstuse kokkukukkumisega, on ilmselge vähenemistrend jätkunud küllaltki tugevalt ka 21. sajandil.
Räägime siinkohal ligikaudsetest suurusjärkudest seetõttu, et ega riigilgi ole praegu täpset pilti sellest, kui palju elanikke ühes või teises piirkonnas elab. Eri ametkondade arvepidamine võib seejuures lahkneda päris oluliselt. Kui tänases Põhjarannikus vaatleme elanike arvu muutust rahvastikuregistri andmete põhjal, mis kinnitavad, et selle aasta alguse seisuga elas Ida-Virumaal 161 997 inimest, siis statistikaamet pakkus eelmisel aastal maakonna elanike arvuks kõigest 155 897 ehk tervelt kuue tuhande võrra vähem.
Tegelikkusele kõige paremini vastav pilt ehk tõehetk peaks saabuma äsja alanud rahvastikuloenduse käigus, ent karta võib, et selle käigus saadav number tuleb veelgi väiksem.
Elanike arvu niivõrd tugev vähenemine on selgeks indikaatoriks, et paljudel inimestel ei ole Ida-Virumaal hea elada, olgu selleks põhjuseks siis suutmatus leida äraelamiseks vajalikku töökohta või ebamugav elukeskkond. Kahetsusväärne, et hoolimata rohketest paberile talletatud arengu- ja tegevuskavadest, on reaalsed tulemused olukorra parandamisel olnud nadid.