Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/10/28/12695408t1h7414.jpg)
/nginx/o/2012/02/21/11990402t1h792f.jpg)
Viimastel kuudel peetakse Eestis elavat avalikku arutelu riiklike päästekomandode tuleviku üle. Debatis jääb silma nii tõdesid kui pooltõdesid, aga ka teadmatusest põhjustatud väärtõlgendusi. Tahtmata eitada, et läheneval ümberkorraldusel on omad varjuküljed, sooviks anda oma panuse päästekomandode ümberkorralduse põhjuste selgitamisse.
Kui tahes suur varakahju ei õigusta kunagi päästmata jäänud inimelu. Jätan laskumata keerukatesse detailidesse elupäästevõimekuse (vähemalt 3-4-liikmeline päästemeeskond) olulisusest nii õnnetusse sattunu kui päästjate turvalisuse seisukohalt, aga just see on läbiviidava ümberkorralduse peamine tõukaja - viia võimalikult suurele osale inimestest elu päästev päästeteenus 1-15 minuti lähedusse.
Fakt Eesti demograafilistest muutustest ja elanikkonna ümberpaiknemisest on ümberlükkamatu. Kahjuks käivad õnnetused just inimesi mööda ning statistika näitab, et inimeste liikumisega liiguvad kaasa ka õnnetused. Päästekomandode paiknemine peab elude päästmise võimaldamiseks arvestama elanikkonna paiknemist. Ei ole alust väitel, et inimesed liiguvad sinna, kus paiknevad päästekomandod - elu tõestab iga päev vastupidist. Inimesed võtavad ümberpaiknemise otsused vastu hoopis teistest kaalutlustest lähtuvalt. Järelikult tuleb päästekomandod viia sinna, kuhu liiguvad inimesed.
Päästevõimekus tuleb ümber paigutada siis, kui muudatuse üldine kasu on suurem kui sellega kaasnev üldine kahju. Päästeamet on juba aastaid jälginud ning analüüsinud elanike ja riskide ümberpaigutamist. Sellegipoolest ei ole päästjate ümberpaigutamise otsust tehtud juba varem ja kiirustades. Nüüdseks oleme aga jõudnud olukorrani, kus päästevõimekuse ümberpaigutamine viib selle lähemale juba 121 000 elanikule ning kaugemale 21 000 elanikust. Kuuekordseks paisunud vahe üldise kasu ja üldise kahju saajate vahel ei luba meil enam olukorda kõrvalt vaadata. 121 000 elanikku saavad seejuures varem puudunud võimaluse elupäästele, samas kui enamik 21 000 inimesest seda ei kaota - seda teenust ei ole mõnel pool üldse ja mõnel pool järjepidevalt pakutudki.
Päästjate hulk ümberkorralduse käigus ei vähene. Päästjad viiakse komandodesse, mille ümber elab rohkem inimesi, ent kus seni ei ole suudetud püsivat elupäästevõimekust osutada. Nii saavutame mitmete seni 2-3-liikmeliste päästekomandode koosseisuks aastaringse 3-4-liikmelise meeskonna, mis ongi minimaalselt vajalik elude päästmiseks. Püsiva elupäästevõimekusega päästekomandode hulk suureneb muudatuse käigus 41-lt 66-le. See on 25 komandot rohkem kui praegu.
Eesmärgi saavutamiseks paigutatakse ümber 166 päästjat. Neist 84 linnade suurematest komandodest, kus koosseisu vähendamine ei mõjuta kriitiliselt elupäästeteenuse osutamist, ning 82 neist 9 komandost, millest ajakirjandus on juba korduvalt juttu teinud. Seega, suurem hulk päästjaid paigutub muudatuse käigus ümber just väiksematesse komandodesse.
Siiski liigub riiklik päästeteenus 21 000 inimesest kaugemale. Vaatamata faktile, et nende inimeste turvalisus on pahatihti olnud näiline (mõni komando on osa aastast suletud või komplekteeritud vaid 1-liikmelise valvekoosseisuga), tuleb siiski tunnistada nende inimeste osalist turvalisuse vähenemist - riiklik päästemeeskond, ehkki suuremakoosseisuline, saabub ju kaugemalt.
Nende inimeste turvalisuse tagamise olulised märksõnad on teadlikkuse tõus läbi ennetustöö ning vabatahtliku päästeala võimaluste kasutamine. Kodanike teadlikkuse tõusu arvele võib panna tules hukkunute ning hoone tulekahjude arvu kahekordse languse viimase 4 aasta jooksul. Teadlikkus on ülivõimas tegeliku turvalisuse tagaja.
Lõpetuseks tahan esile tuua ka mõned faktid maailma ühest turvalisemast riigist. Soomes on riiklikke (seal küll kohalike omavalitsuste) päästekomandosid kokku 137, Eestis pärast ümberkorraldust 72. Võrreldes riikide pindalasid, näeme, et Eesti riiklike päästekomandode paiknevustihedus on ka ümberkorralduse järel 4 korda kõrgem kui Soomes!
Elanike kohta on Eestis nii riiklikke päästekomandosid kui kutselisi päästjaid üle 2 korra rohkem. Soomes on lisaks 730 vabatahtlikku päästekomandot. Aga see on pindalaühiku kohta sama palju kui Eestis. Juba praegu tegutseb meil 85 vabatahtlikku päästekomandot ja 1109 vabatahtlikku päästjat, kes annavad oma igapäevase panuse ühiskonna turvalisuse tagamisse. 2012. a ületab vabatahtlike päästekomandode arv Eestis 100 piiri. Nende numbrite taustal ei pea Eesti oma päästeteenistust sugugi häbenema.
Päästekomandode paigutust puudutavaid otsuseid ei tehta kiirustades. Eestis on neid protsesse jälgitud aastaid ning otsused toetuvad põhjalikule analüüsile ja välisriikide kogemustele. Otsus võib mõnedele tunduda valus, aga muudatus on vältimatu. Uus tekkiv päästekomandode võrgustik arvestab elanikkonna ja riskide paiknemise praegust reaalsust ning annab selguse ja kindluse järgnevateks aastateks samasuguse võrgustikuga jätkamiseks.
Tauno Suurkivi on 18 aastat töötanud päästeteenistuses, sealhulgas Ida-Eesti päästekeskuses.