Millest sõltub riigi kvaliteet

Eesti riigi sünnipäeva künnisel oleme ikka harjunud oma kodumaad kiitma või vähemalt üksteist õnnitlema selle tähtpäeva puhul. Tänavune vabariigi aastapäev on aga jällegi veidi teistmoodi oludes kui varasemad. Avalikku rahulolematust riigis toimuva üle on kuidagi nii palju kogunenud, et tekib ikka seesama küsimus: kas me sellist riiki tahtsime?

Oma nõudmisi esitavad õpetajad, energeetikud ja meditsiinitöötajad, kes üksteise järel küll meelt avaldavad, küll streike plaanivad. Kes pole rahul seadustega, kes palgaga, mida elanikud neile maksavad. Ehkki tegelikult on ju tegemist ühiskonna keskmisest paremini tasustatava kontingendiga.

Kuid maailmapraktika näitab, et mida arenenum riik, seda aktiivsem on kodanikualgatus, ning sageli ongi streikide algatajad ühiskonnas üsna head sissetulekut omavad töövõtjad.

Kui loeme uudist, et kapo kõrge ametnik on jäänud vahele riigireetmisega, võib küsida: no keda siin riigis siis veel usaldada? Aga siingi pole midagi ebatavalist. Mõne tähtsusetu riigi asjade vastu luureorganisatsioonid huvi ei tunneks.

Tänasest Põhjarannikust leiate kirjutise Eestis elavatest asüülitaotlejatest, kes siia kokku sõitnud maailma eri paigust. Neil kõigil on rääkida oma lugu, kuid enamikku neist ühendab üks ühine nimetaja: neil oli oma kodumaal ohtlik elada, nad ei saanud end tunda vabade kodanikena vabal maal. Seal, kust nad tulid, ei tule inimesed sageli selle pealegi, et võiks tulla tänavale midagi nõudma, kritiseerima kehtivat korda ja valitsust, et see rahvaga ei räägi. Nendes riikides räägib valitsus rahvaga sageli tulirelvade abil.

Ehk tundub meile vahel, et liiga palju on meil Eesti riigi suhtes pretensioone ja kurtmist, mis tähendab, et see riik pole see, mida soovime. Kuid niikaua kui saame kartmatult kiruda oma riigis toimuvat, võime olla selle riigi pärast rahulikud.