Mida teha gümnaasiumidega?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Viimasel ajal on meie riigijuhte, eelkõige valitsust, aina rohkem süüdistatud soovimatuses pidada dialoogi ja arvestada partnerite soovidega ning kalduvuses lahendada asju jõupositsioonilt. Eks osaliselt ole selle tagajärjeks ka sel nädalal alguse saanud üleriigiline streigilaine.
Üldharidus on üks nendest valdkondadest, kus valitsus on siiani olnud suhteliselt leebe, jättes gümnaasiumivõrgu korrastamise (loe: kokkutõmbamise) omavalitsuste omavaheliseks asjaks. Kuigi aina selle vajadusest rääkides.
Ent siin pole siiski dialoogiga kuigi kaugele jõutud. Üldiselt mõistetakse vajadust gümnaasiume vähemaks tõmmata, ent kui jutt läheb konkreetse omavalitsuse kodukoolile, pannakse käsi ette. Nii on juhtunud ka Ida-Virumaal, kus algselt kiideti ühe keskse Alutaguse gümnaasiumi loomine Jõhvis heaks, ent hiljem hakkasid eri vallad sellest mõttest distantseeruma.
Mõneti on mõistetav omavalitsuste kartus, et gümnaasiumi kadumisega väheneb nende omanikvaldade tähtsus veelgi ning kardetakse nooremate perede väljavoolu pärast. Teisalt aga on ka selge, et mida rohkem sellega venitada, seda kallimaks läheb maksumaksjale ühe gümnaasiumiõpilase ülalpidamine, ja seda ajal, mil õpetajad pole kuidagi oma sissetulekutega rahul.
Kus on siis väljapääs? Omavalitsused peavad siiski suutma teha mõistlikke järeleandmisi ja kokkuleppeid, nõudes vastutasuks parimaid garantiisid oma valla lastele. Meie maakonnas käib ju jutt tegelikult vaid 3-4 vallast, mis peaks jääma gümnaasiumita.