Võõras mure seina taga

Neljapäeva öösel Narva ühes kortermajas toimunud verine draama on mõistatus ja võib mõistatuseks jäädagi. Mis juhtus selles korteris pensionärist abikaasade vahel enne seda, kui üks neist tapeti? Kui naabrite juttu uskuda, oli tegemist teineteist hoidva abielupaariga, liiatigi sügavalt usklike inimestega.

Selliste juhtumite puhul ei aita sageli ka kõige peenemad ja tänapäevasemad aparaadid ega ekspertiisid lõplikku tõde välja selgitada, sest isikud, kes võiksid vastuseid anda, on siitilmast lahkunud.

Mäletame veel jubedat verepulma, mis toimus 2008. aasta sügisel Kohtla-Järve Oru linnaosas, kus ühest korterist leiti tapetuna kaks noort naist, noor mees ning aastane väikelaps. Lõpuks kinnitasid kaua aega võtnud rohked ekspertiisid uurijate esialgset versiooni: tapja oli tapetute seas ning lõpetas elu suitsiidiga pärast oma koletut tegu. Seda, mis seal enne seda toimus ja mis oli draama vallandajaks, ei saa me kunagi teada. Ja ometi oli tegemist pealtnäha tavaliste, korralike inimestega.

Linnade kortermajades on inimeste elupinnad jagatud eraldi kodudeks ning tihti on nii, et naaber ei tunne naabrit. Ja kui kõrvalkorterist kostab ebatavalist lärmi või müra, tavatseb osa naabreist sellest mitte välja teha, et justkui võõras peretüli ei puutu neisse. Kuid tegelikult võib seal olla keegi tõsises hädas. Muidugi ei tasu kunagi ise minna olukorda lahendama, kuid vägivallakahtluse puhul on politsei kutsumine iga kodaniku kohus. Sest ohus võib ju olla kellegi tervis või koguni elu.