Loogiline tulemus

Ida-Virumaa võib ju end lohutada, et mõnes maakonnas on kahe rahvaloenduse vahel elanike kadu käinud protsentuaalselt veelgi kiiremini kui siin, ent kaotada pisut rohkem kui kümne aastaga üle 30 000 elaniku ehk iga kuuenda siin kandis elanu on ikkagi masendavalt palju.

Kui vaadata sajandivahetusest veel kümme aastat tahapoole, mil elanike arv küündis üle 225 000, lähevad kaotuste numbrid veelgi süngemaks ja võrreldavaks suurte sõdade aegadega.

Teisalt olnuks oluliselt muud tulemust ka ebaloogiline oodata, teades, et tööpuudus Ida-Virumaal on olnud pikka aega mäekõrguselt riigi suurim. Kui kohapeal tööd ei ole, siis ei jää aktiivsema eluhoiakuga inimesed siia virelema, vaid lähevad otsima uusi võimalusi mujalt. Sageli läheb üks pereliige ees, mõeldes, et tegu on ajutise lahendusega, ent kui uues kohas õnnestub kindel ja püsiv töö leida, läheb ka pere talle üldjuhul järele.

Kuigi äraminejate suur arv teeb nukraks, on tegelikult põhjust neid tunnustadagi. Kui Ida-Virumaal oleks töökohti sama vähe, nagu neid praeguseks jäänud on, aga elanike hulk jäänuks endiseks, võib vaid ette kujutada, milliste ränkade sotsiaalsete katsumustega tulnuks siin silmitsi seista.

Ida-Virumaa rahvastiku kahanemise peatamisel mängivad rolli loomulikult paljud tegurid, alates elukeskkonna parandamisest kuni maine parandamiseni. Ent põhiliseks mõjusaks rohuks on ikkagi see, kuivõrd hästi õnnestub hakata piirkonnas, millest juba palju aastaid räägitakse kui suure majanduspotentsiaaliga kandist, töökohtade arvu kasvatama.