Sõltuvus moodsast tehnoloogiast

Oleme harjunud sellega, et internet on paljudele meist pereliige ja suuri sularahasummasid meil rahakoti vahel pole, sest enamikus kaubandus-ja teeninduskohtades saab hakkama plastrahaga ning kui ei saa, võib paberraha võtta "seina seest". Retsepti järele pole tarvis minna arsti vastuvõtule ja jõulukuuse saab metsast ise tuua mobiiltelefoni abil ning teatripileti ostmiseks piisab koduarvuti juurde minemisest.

Ent kõik muutub, kui süsteemid hakkavad tõrkuma. Läinud pühapäeval ei juhtunud justkui midagi hullu: ühe panga süsteemides tekkisid häired. Ent korraga puudutas see tuhandeid inimesi üle Eesti, kes ei saanud kaardiga maksta, ning ka sularahaautomaadid tõrkusid. Oli juhtumeid, kus inimesed jäid automaati sisestatud pangakaardist üldse ilma, sest masin seda enam ei tagastanud.

Õnneks oli tegu küll pühapäevaga, mil inimesed ostavad tavapärasest vähem, ent ikkagi on ebamugav, kui ootamatu tõrge infosüsteemides rikub ära päevaplaanid ja tekitab lisaprobleeme.

Siit tuleneb küsimus neile, kes tegelevad riigi sisejulgeolekuga. Kui palju on analüüsitud eri stsenaariume, kuidas käituda olukorras, kus olulised tehnosüsteemid annavad tagasilöögi? Ja küsimus polegi siin mingites pahatahtlikes küberrünnakutes, vaid tõrgetes, mis võivad tekkida nii-öelda objektiivsetel põhjustel. Ja kuivõrd kaugele võime minna moodsate tehnoloogiate rakendamisel, et mitte muuta ühiskonna toimimist neist ohtlikult sõltuvaks?