Kas Narva-Jõesuu saab uueks suvepealinnaks?
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
4. juuli 2012, 22:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajalooliselt on kujunenud hoiak, et idanaabrilt meil midagi eriti head loota ei tasu. Kuid on vähemalt üks asi, mida me sealt ootame ja mille üle rõõmustame üha rohkem. See on sealsete turistide arvu kasv.
Erinevalt nõukogude aja lõpust, mil Leningradi ja Pihkva oblastitest bussitäite kaupa siia tulnud inimesi põlati selle eest, et nad üldisel defitsiidiajastul noolisid poodidest vorstikange, konserve ja muud kraami ning nende plaanide tõrjeks Eestis ostukaartki kasutusele võeti, on nüüd teiselt poolt Narva jõge tulijad igati Dobro požalovat v Estoniju!
"Vene turist on meile väga väärtuslik!" tõdes EASi turismismiarenduskeskuse direktor Tarmo Mutso, kommenteerides tänavuse aasta esimese kvartali turismistatistikat, kus kõige eredamalt torkab silma, et Venemaa turistide hulk on aastaga kasvanud 36 protsenti. Seejuures, kui iga Soome turist jätab Eestisse keskmiselt 180 eurot, siis Venemaalt tulnu üle 300 euro.
Ida-Virumaal, mis jääb viie miljoni elanikuga Peterburist vähem kui paari tunni pikkuse autosõidu kaugusele, on Vene turistide arv viimastel aastatel kasvanud mitu korda.
Kui eelmise sajandi lõpuks sai Ida-Virumaal üha valusamalt selgeks, et suur osa siia rajatud tööstusest on kapitalismi tingimustes muutunud kasutuks, siis pandi kohapeal pead kokku ja hakati mõtlema, mida edasi teha. Üks kandev mõte oli, et tuleb hakata arendama turismi. Selle idee väljapakkujaid pidasid paljud pehmelt öeldes napakateks.
Mõelge tagasi tollesse aega. Nõukogude ajal rajatud võõrastemajad ja puhkekodud olid kurnatud nii seest kui ka väljast. Teeninduskultuur järgis jätkuvalt Brežnevi aja standardit, et teenindaja on kuningas. Söögikohtade menüüde legendaarseim pärl oli salat "Kraabi pulgaga". Kohalikud bandiitide jõugud olid küll selleks ajaks suuremad arved omavahel ära klaarinud, kuid piltlikult öeldes polnud nende lahingute püssirohu ving paljudest kõrtsidest ja baaridest jõudnud veel hajuda. Vene turistid olid kadunud, lääne omi eksis kohale üksikuid, omad mujalt Eestist ei julgenud tulla. Polnud ime, et kõige selle taustal neid ettevõtjad, kes tahtsid Ida-Virumaale turismiobjektide rajamiseks laenu, pankades viisakalt välja naerdi.
Ometi leidus heas mõttes hulle, kes siiski uskusid, et turism on Ida-Virumaa jaoks võimalus jalule tõusta, ja hakkasid kõigi ebasoodsate asjaolude kiuste tegutsema.
Muutused pole tulnud kergelt ja kiiresti. Ometigi räägivad numbrid selget keelt, et omal ajal tehti õige valik. Paari viimase aasta jooksul on Ida-Virumaa siin peatunud turistide ööbimiste arvu poolest kihutanud mööda nii Läänemaast, Saaremaast kui ka Tartu linnast ja läheneb tasapisi ka suvepealinnale Pärnule, kus see arv on samale tasemele jäänud.
Turiste on Ida-Virumaale juurde toonud nii uute spaahotellide rajamine, vaba aja veetmise võimaluste avardumine, aga ka piirkonna tuntuse kasv. Väga paljud suured plaanid on aga alles eos ja ootavad nii sobivat hetke kui ka riskide võtjaid. Lähedal asuv viie miljoni elanikuga Peterburi turg on kahtlemata ahvatlev selleks, et teha suuri panuseid. Samas ei oska keegi ennustada, millal saabub taas Eesti kord tõusta Kremli välisvaenlaste edetabelis liidrikohale, mis annaks kindlasti vähemasti ajutise tagasilöögi ka siinsele turismiärile.
Ent Vene turistide panus Soome majandusse on muutunud aasta-aastalt üha märkimisväärsemaks ja miks see meilgi nii minna ei võiks. Seetõttu pole ka midagi imekspandavat, et meie pragmaatilised põhjanaabrid on ühed innukamad viisavabaduse toetajad Euroopa Liidu ja Venemaa vahel, eeldades et viisavaba reisimine tooks Soome veelgi rohkem Vene turiste ja raha.
Kuigi Ida-Virumaa kui turismipiirkonna tuntuse väljavaated on väga tugevasti seotud Venemaaga, ei tähenda see sugugi, et panustada tuleks vaid ühele turule. Läbimõeldud kava ja hulka raha vajaks näiteks Narva linna ja Hermanni kindluse turundamine Rootsis, kelle ajaloos on sel linnal kaalukas osa.
Kõvasti kasvuruumi on Ida-Virumaal ka siseturul, kuna Eestiski on veel palju neid inimesi, kes meie oma ühte mitmekülgsemat ja põnevamat maakonda pole siiani jõudnud enda jaoks avastada. Ebaõiglaselt vähe on siiani välja paistnud ka Ida-Virumaa roll Eesti kultuuriloos. Kui paljud näiteks on mõelnud sellele, et Eduard Tubin on ühe oma kuulsamatest teostest, II sümfoonia kirjutanud Toilas? Või et nii Tammsaare kui ka Tuglas kogusid oma teostele mõtteainet Narva-Jõesuus puhates?
Mõned aastad tagasi teatas Narva-Jõesuu linnapea Andres Noormägi, et 2013. aastal saab Eesti uueks suvepealinnaks Narva-Jõesuu. Vahepealsetel masuaastatel on mitmed suured plaanid selles kuurortlinnas kalevi alla pikutama jäänud, kuid nüüd piiluvad need taas välja. Kui vaadata lisaks Eesti viimaste aastate turismistatistikat, siis ei tundugi, et Noormägi oleks oma mõtetega kosmoses uidanud.
Küsimus pole mitte niivõrd selles, kas Narva-Jõesuust saab Eesti suvepealinn või mitte, vaid kas see leiab aset kolme või viie aasta pärast. Kui see tiitel peakski vaid Pärnu monopoliks jääma, siis võiks Narva-Jõesuu sihtida märksa kõrgemat liigat: taastada oma kuurordi staatus Põhjamaade Rivierana, milleks Peterburi supelsaksad selle ligemale 10kilomeetrise laia liivarannaga suvituspaiga ligikaudu sada aastat tagasi ristisid.
Ida-Viru elanike jaoks peaks turismi kasv tähendama nii uusi töökohti, kinnisvara kallinemist kui ka elukeskkonna paranemist, sest uued kauplused, restoranid, spaad ja muud meelelahutuskohad on ka nende päralt. Ent arvestada tuleb sellegagi, et turistide tulvaga kipub kaasnema hindade tõus ning osa privaatsust ja rahu tuleb samuti loovutada. Seda aega, kus saab Narva-Jõesuu rannal kuumal suvepäeval lesida nii, et saja meetri raadiuses pole hingelistki, ei pruugi niipea tulla.